Hong Kongi kohta ma kirjutada ei jõudnudki, ehkki tegu oli ühe kõige säravama linnaga, kus ma käinud olen. Ja selle all ei mõtle ma ainult neoontulesid Nathan Roadil või erksavärvilisi pilvelõhkujaid, mis - tõsi küll - kõigi maade turistide digikaamerate välgusähvatustes veel kolm korda pimestavamad olid.
Aga võib-olla ongi hea, et kirjutada ei jõudnud, sest kuidas kirjeldada asju nagu kõige täiuslikum päikesetõus üldse? Täpselt selline udune ja sinakas, eemal leegisevate mäetippudega, mis tekitavad tunde, et maailma äär polegi nii kaugel. Mõne üksiku virga hommikusörkija ning buddha-mungaga, kelle selja taga tatsab ühe kingaga turist, kes arvatavasti veel magama pole saanud. Ärkavate võlts-Rolexite tulihingeliste mahaparseldajate ja halastamatult muudkui kõrgemale tõusva ning tänavaid jäägitult kuumaks kütva päiksesega.
Ma vist isegi ei tahaks osata Hong Kongi lõhnu, maitseid või inimesi kirjeldada, seda lihtsalt peab ise kogema
Lühidalt kokku võttes: Hong Kongis oli tohutult hinge.
Nüüd on aga mõned kuud möödunud, Tartu on kaetud paarikümnesentimeetrise lumevaibaga ja paljajalu käivad vaid enesetapjad. Pidev rahutus närib aga esimesest tagasijõutud päevast edasi. Aega, jällegi, on pidevalt puudu.
Täna kell 17.13 sai mul advendiküünlaid vaadates siiski kõrini. Pärast pikki ning äärmiselt stressirikaid tunde, kus oma osa said kõik, kes tee peale ette jäid, ja nii mõnigi, kes ei jäänud, õnnestus mul koostada täiesti ebareaalselt-uskumatult-naeruväärselt odav marsruut ei lähemale ega kaugemale kui Lõuna-Marokosse.
Ahjaa, tee peale jääb ka mõni tore päev Frankfurtis, ning tagasitulles saab rakendada natuke Londoni-teraapiat, sest... noh, eelkõige lihtsalt miks mitte?
Kahjuks ei saa see trip kesta nii kaua, kui ma sooviksin, aga arvestades ülikoolikohustust ja fakti, et põhimõtteliselt lendan ma ühelt eksamilt minema ja teisele jooksen peaaegu otse lennukilt, on tegu üpriski optimaalse ajakasutusega.
Kuu aja pärast ei ole mul enam soojapuhurit vaja, et külm varbaid ära ei võtaks.
Ohtlik, ohtlik narkootikum see lennuki õhkutõus.
Monday, November 29, 2010
Sunday, August 22, 2010
Plastic.
Singapuri kohta on öeldud "surmanuhtlusega Disneyland" ja nii ta paistis olevat ka.
Kui täpsem olla, siis on pigem tegemist suure kaubamaja kui reaalse riigiga. Juba ainuüksi eelpoolmainitud kaubandusmeka fuajee ehk teisisõnu Changi International lennujaam oli suurem, uhkem ja õhukonditsioneeritum kui varasemad kokku. Malaisialt äritud maalapikest sillutab veatu asfalt, pargid on puhtad ja kärbitud, ning atraktsioone jagub igale maitsele, muidugi kui sul raha on. Hiigelsuur vaateratas Singapore Flyer lennutab soovijad soolase piletihinnaga taevasse, kõrgustes asetseb kruiisilaevakujuline kasiino, öösiti lõbustavad tänaval uitajat pilvelõhkujate katustel tantsivad kiired...
Teiselt poolt jällegi on kõik seaduste, siltide, märkide ja käitumisjuhistega reguleeritud. Tänavapost ei ole lihtsalt tänavapost, vaid ilmselgelt ilutseb selle peal etiketikene, millel kirjas pikkus, laius ja otse loomulikult ka hoiatus objekti ohtlikkusest. Trahvi võib saada täiesti absurdsete asjade eest. Liiklus on vaoshoitum kui Tartus.
Singapuri poliitilisel olukorral ma erinevatel põhjustel pikalt peatuma ei hakka, aga ütleme lihtsalt nii, et nende arusaam demokraatiast on natuke teistsugune kui meil. Valimised on, aga reaalsuses saab valida ühte parteid. Õigussüsteem ja meedia on ainuvalitseja käpa all, lihtsalt möödaminnes mainin, et nende peamine ajaleht omab väga häid suhteid Hiina Kommunistliku Parteiga, ning politsei võib üldiselt teha, mida tahab. Dissidendid avastavad ennast tihti ebameeldivamal pool trelle või teiselpool piiri ja tsensuur tundub sama loomuliku osana igapäevaelust kui hammaste pesemine. Hmm, kuidagi tuttavalt kõlab, kas pole?
Igatahes, inimesed selle kõige keskel paistsid üpriski tuimad ja kiretud. Õõvastavalt steriilses Chinatownis laupäeva õhtul õlut joovad inimesed tundusid seda tegevat pigem kohusetundest kui reaalsest soovist, tänavapilt oli hämmastavalt tehislik, üksluine ja uimane, täis emotsioonituid nägusid... Ma võiksin jätkata, aga arvatavasti saite te juba isegi aru.
Siiski peab tunnistama, et nende tehissaar Sentosa oli päris lõbus. Just seal nägin ma kõige ilusamat päikeseloojangut, mida ma üldse kunagi näinud olen, ja selle kirjeldamine on väga üleväsinud minule hetkel suhteliselt võimatu ülesanne.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Singapur oli uskumatult ilus, aga äärmiselt tühi, steriilne ja hingetu plastikust linn.
Tegelikult oli see siin väga pinnapealne kirjeldus, aga kell on kümme hommikul, ma olen Hong Kongis ja väsimusaste on umbes selline, et iga paarikümne sekundi tagant tekib arvestatav oht klaviatuuri peale magama jääda.
Hong Kong ise on... selle jaoks on kunagi uut postitust vaja.
Head ööd.
Kui täpsem olla, siis on pigem tegemist suure kaubamaja kui reaalse riigiga. Juba ainuüksi eelpoolmainitud kaubandusmeka fuajee ehk teisisõnu Changi International lennujaam oli suurem, uhkem ja õhukonditsioneeritum kui varasemad kokku. Malaisialt äritud maalapikest sillutab veatu asfalt, pargid on puhtad ja kärbitud, ning atraktsioone jagub igale maitsele, muidugi kui sul raha on. Hiigelsuur vaateratas Singapore Flyer lennutab soovijad soolase piletihinnaga taevasse, kõrgustes asetseb kruiisilaevakujuline kasiino, öösiti lõbustavad tänaval uitajat pilvelõhkujate katustel tantsivad kiired...
Teiselt poolt jällegi on kõik seaduste, siltide, märkide ja käitumisjuhistega reguleeritud. Tänavapost ei ole lihtsalt tänavapost, vaid ilmselgelt ilutseb selle peal etiketikene, millel kirjas pikkus, laius ja otse loomulikult ka hoiatus objekti ohtlikkusest. Trahvi võib saada täiesti absurdsete asjade eest. Liiklus on vaoshoitum kui Tartus.
Singapuri poliitilisel olukorral ma erinevatel põhjustel pikalt peatuma ei hakka, aga ütleme lihtsalt nii, et nende arusaam demokraatiast on natuke teistsugune kui meil. Valimised on, aga reaalsuses saab valida ühte parteid. Õigussüsteem ja meedia on ainuvalitseja käpa all, lihtsalt möödaminnes mainin, et nende peamine ajaleht omab väga häid suhteid Hiina Kommunistliku Parteiga, ning politsei võib üldiselt teha, mida tahab. Dissidendid avastavad ennast tihti ebameeldivamal pool trelle või teiselpool piiri ja tsensuur tundub sama loomuliku osana igapäevaelust kui hammaste pesemine. Hmm, kuidagi tuttavalt kõlab, kas pole?
Igatahes, inimesed selle kõige keskel paistsid üpriski tuimad ja kiretud. Õõvastavalt steriilses Chinatownis laupäeva õhtul õlut joovad inimesed tundusid seda tegevat pigem kohusetundest kui reaalsest soovist, tänavapilt oli hämmastavalt tehislik, üksluine ja uimane, täis emotsioonituid nägusid... Ma võiksin jätkata, aga arvatavasti saite te juba isegi aru.
Siiski peab tunnistama, et nende tehissaar Sentosa oli päris lõbus. Just seal nägin ma kõige ilusamat päikeseloojangut, mida ma üldse kunagi näinud olen, ja selle kirjeldamine on väga üleväsinud minule hetkel suhteliselt võimatu ülesanne.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Singapur oli uskumatult ilus, aga äärmiselt tühi, steriilne ja hingetu plastikust linn.
Tegelikult oli see siin väga pinnapealne kirjeldus, aga kell on kümme hommikul, ma olen Hong Kongis ja väsimusaste on umbes selline, et iga paarikümne sekundi tagant tekib arvestatav oht klaviatuuri peale magama jääda.
Hong Kong ise on... selle jaoks on kunagi uut postitust vaja.
Head ööd.
Thursday, August 12, 2010
Ummikutest mööda ja siis tuld!
Kuala Lumpur õigustas oma kosmoseajastu linna mainet täiesti. Kõikvõimalike kujude, vormide ja värvidega pilvelõhkujad, harjumatult puhtad tänavad, mille kohal vuhisesid pisikesed nunnud monoraili rongid, ja muidugi ärme unusta seda, et kohalikud reaalselt oskasid inglise keelt, mis on seni siinkandis üpriski haruldane.
Pärast kahte ööd, khm, poliitiliselt korrektne olles, ee… mitte nii kõrgekvaliteedilises hotellis, kui retseptsioonilaua töötajatele meeldis arvata, oli aeg leida midagi odavamat ja vähem räpast. See pisike ülesanne ei olnud päris nii lihtne, kui esialgu tundus, sest selgus, et absoluutselt kõik mõeldavasse hinnaklassi jäävad hostelid ja külalistemajad olid täiesti ära broneeritud. Kolm tundi ja loetlematul hulgal Chinatowni hotellifuajeesid hiljem õnnestus lõpuks leida nurgatagune kohake nimega „Monkee Inn“, mis ei olnud üldse nii hull, kui nimetuse põhjal arvata võiks. Erinevalt Kuala Lumpuri arvukatest parkidest ja alleetänavatest, ei jooksnudki antud majutusasutuse koridorides ja puhketoas ahvid, vaid pigem loivasid või vedelesid väsinud nägudega bäkkpäkkerid, hambapastatuup, läptop või telekapult käes.
Chinatown ise ei olnud eriliselt muljetavaldav, Bangkoki analoogse linnaosaga ei anna seda isegi võrrelda. Ainus tõesti märkimisväärne vaatamisväärsus oli kuulus hiinalinna turg, kus saab ka kõige majanduslikult andetumale inimesele peale odava piraatkauba omandamise lõplikult selgeks juba varemkohatud elutarkus: kui sulle lähenetakse mesimagusa sõnapaariga hello, friend, on mõistlik kiiresti põgeneda, ja kirjeldamatu aasia aktsendiga lause I give you good deal tähendab ainult seda, et sind üritatakse rahast lagedaks teha ning kaup on veel palju vähem väärt, kui sa esialgu arvasid.
Ülejäänud KL oli huvitavam. Templid olid ilusad, islamiusulisi oli palju, rohelisust ja puid samuti. Ahvid jooksid vabalt ringi, väljakud olid majesteetlikud, Petronase kaksiktornid olid tõesti nii kõrged, kui fotodelt paistab, ja kui juba kaubanduskeskusi ehitada, siis ikka 12korruselisi. Vaesust oli vähem kui varasemates kohtades, silmakirjalikkust jällegi palju. Taksojuhid, kelle neljarattalistele töövahenditele oli selgelt kirjutatud, et kauplemine on rangelt keelatud ja taksomeetri kasutamine kohustluslik, ei pilgutanud silmagi, kui nad sõidu eest fikseeritud ja äärmiselt soolast hinda küsisid ning keeldumise korral lihtsalt minema kihutasid. Erinevate kultuuride rohkus muutis linnapildi ja restoranid-tänavaputkad kirjuks ning üleüldse oli Kuala Lumpur üks päris tore linn.
Kuid nagu kõiki muid häid asju, tuleb ka toredaid kohti tarvitada mõistlikus koguses, seega oli pärast nelja ööd Malaisia pealinnas aeg liikuda Cameron Highlandsile. Asudes merepinnast umbes 1500 meetrit kõrgemal, ei tõuse sealne temperatuur kunagi üle 25 või lasku alla 10 kraadi, mis oli üpriski meeldiv vaheldus väljakujunenud 30-35kraadisele rutiinile. Kuhu iganes ka ei vaataks, olid igal pool mäed, teeistandused ja džungel.
Tanah Rata linnake, kuhu ilma konditsioneerita buss karja merehaigeid reisijaid maha kukutas, oli pisike ja üpriski uimane. Ööbimiskoht oli üllatavalt meeldiv: suur ja hästisisustatud korter lukkukäivate ruumide ning ühise kööginurga ja elutoaga. Terrassilt avanes suurepärane vaade rahulikule puudealleele ja kauguses olevatele mägedele ning ilm oli täpselt nii külm, et jakk peale tõmmata, teetass kätte võtta ja katkendlikult kuulda teiselpool aknaklaasi diivanitel kerratõmmanud erinevate juba kolmekümnendates eluaastates paarikeste vaimustunud umbmäärast vadinat teemadel: „Kes on rohkemates riikides käinud?“ või „Kelle matkasaapad on porisemad?“.
Matkamine ise ei olnud päris selline, nagu ma ette kujutasin. Ilmselgelt ei olnud ma taibanud vastavat varustust kaasa võtta, spontaanne reisimine siiski, seega avastasin ma ennast eile keset äikesetormi ja sellega kaasnevat paduvihma äärmiselt sobimatu riietuse ja jalanõudega mööda täiesti vesist, libedat ja porist metsarada ülesmäge rühkimas. Hiinlane, kellelt me teed küsisime, vaatas kahte eurooplast uskumatu pilguga ja pobises midagi stiilis but it’s raining.
Jättes vahele värvikad kirjeldused veremaitsest suus ja hulgaliselt vandesõnu, mis kostusid, kui ma jälle kuskilt peaaegu alla oleks libisenud, hüppame kohe punkti, kus läbimärg ja väsinud Kati jõudis lõpuks tippu. Ma ei suudaks hetkel ka relva ähvardusel selle mäe nime või kõrgust meelde tuletada, aga arvestades väsimusastet ja tipust avanevat vaadet, oli ta arvatavasti üpriski kõrge. Alla vaadates võis näha pehmeid vatipilvi, õhk oli värske ja üleüldse oli tulemus kogu vaeva väärt.
Tagasiminek aga nii lihtne ei olnud. Kaardi järgi oleks pidanud lähedal olema golfiväljak, mille kaudu laskumine olevat „meeldiv ja lõõgastav jalutuskäik“. Võib-olla on malaisialastel golfist natuke teine arusaam, sellisel juhul minupoolsed südamlikud vabandused, aga pärast tunniajast laskumist mööda järsku libedat ja pigem kujuteldavat kui reaalset rada, oli selge, et kusiganes me ka ei oleks, golfi siin igatahes ei harrastata. Tee muutus üha umbmäärasemaks ja mööda vesist peaagu 80kraadise nurga moodustanud paksu taimestikuga kaetud mäenõlva tagasiturnimine oli üpriski võimatu. Olukorda ei muutnud eriliselt roosilisemaks ka järjekordsete kukkumiste/libisemiste käigus kergelt vigastatud hüppeliiges, äike ja fakt, et kohe-kohe oli pimedaks minemas.
Nagu sellest veel vähe oleks olnud, muutus ümbritsev pooleteistmeetrine võsa edasiminnes juba päris arvestatavaks džungliks. Vihma käes vaevu loetavaks paberinutsakaks muutunud kaart soovitas rõõmsalt mitte pimedas matkata, sest muidu võib rännumees ühtäkki avastada, et on vaja öö džunglis veeta. Võib vist ette kujutada, et eriti lohutav see informatsioon just ei olnud, seega tuli ajaga võidu joostes edasi liikuda. Lõpuks, nagu ilmutusena, kostus kuskilt kaugelt koerte haukumine. Viis minutit hiljem jõudsime me mingi hütini, mille elanik ei mõistnud küll inglise keelt, aga Tanah Rata mainimine pani teda käega kaugusesse näitama, võis isegi juhtuda, et ta ütles two kilometers, aga võib-olla mäletan ma valesti.
Igatahes, pärast pikka-pikka jalutuskäiku jõudsime me asjani, mida kohalikud highwayks kutsusid, aga mis meenutas pigem väga pikka ja käänulist metsavaheteed ilma vähimagi valgustuseta. Hakkas juba üpriski hämaraks kiskuma. Ma tahaks teada, miks arvatakse, et džunglihäälte heliklipid on võrratud lõõgastusvahendid, mis tagavad hea une, sest paremalt ja vasakult poolt kostuvates häältes küll midagi rahustavat ei olnud. Õnneks korjas meid lõpuks peale ükskik möödasõitev auto, milles oli kolm last ja kaks täiskasvanut, aga kuidagi me kõik sinna peale ära mahtusime, ning umbes 10 kilomeetrit hiljem seisid kaks väga porist, väsinud, märga, läbikülmunud ja – mis seal salata - vaimustunud eurooplast turvalises Tanah Rata kesklinnas.
Vaatamata kõigele oli retk tegelikult ebareaalselt lahe kogemus.
Nüüd on aga kell kolm öösel ja ma veedan oma elu esimest ning kahjuks mitte viimast ööd lennujaamas. Reaalsustaju kadus mitu-mitu Coca-Cola topsi tagasi ära ja üle kõige maailmas tahaks magada, aga kõva kivipõrand ja sagivad inimesed ei tee seda just liiga lihtsaks. Iga paari minuti tagant kostub rahulik lennuki õhkutõusmise mürin ja nelja tunni pärast olen ma juba Singapuris.
Seniks, head ööd.
Pärast kahte ööd, khm, poliitiliselt korrektne olles, ee… mitte nii kõrgekvaliteedilises hotellis, kui retseptsioonilaua töötajatele meeldis arvata, oli aeg leida midagi odavamat ja vähem räpast. See pisike ülesanne ei olnud päris nii lihtne, kui esialgu tundus, sest selgus, et absoluutselt kõik mõeldavasse hinnaklassi jäävad hostelid ja külalistemajad olid täiesti ära broneeritud. Kolm tundi ja loetlematul hulgal Chinatowni hotellifuajeesid hiljem õnnestus lõpuks leida nurgatagune kohake nimega „Monkee Inn“, mis ei olnud üldse nii hull, kui nimetuse põhjal arvata võiks. Erinevalt Kuala Lumpuri arvukatest parkidest ja alleetänavatest, ei jooksnudki antud majutusasutuse koridorides ja puhketoas ahvid, vaid pigem loivasid või vedelesid väsinud nägudega bäkkpäkkerid, hambapastatuup, läptop või telekapult käes.
Chinatown ise ei olnud eriliselt muljetavaldav, Bangkoki analoogse linnaosaga ei anna seda isegi võrrelda. Ainus tõesti märkimisväärne vaatamisväärsus oli kuulus hiinalinna turg, kus saab ka kõige majanduslikult andetumale inimesele peale odava piraatkauba omandamise lõplikult selgeks juba varemkohatud elutarkus: kui sulle lähenetakse mesimagusa sõnapaariga hello, friend, on mõistlik kiiresti põgeneda, ja kirjeldamatu aasia aktsendiga lause I give you good deal tähendab ainult seda, et sind üritatakse rahast lagedaks teha ning kaup on veel palju vähem väärt, kui sa esialgu arvasid.
Ülejäänud KL oli huvitavam. Templid olid ilusad, islamiusulisi oli palju, rohelisust ja puid samuti. Ahvid jooksid vabalt ringi, väljakud olid majesteetlikud, Petronase kaksiktornid olid tõesti nii kõrged, kui fotodelt paistab, ja kui juba kaubanduskeskusi ehitada, siis ikka 12korruselisi. Vaesust oli vähem kui varasemates kohtades, silmakirjalikkust jällegi palju. Taksojuhid, kelle neljarattalistele töövahenditele oli selgelt kirjutatud, et kauplemine on rangelt keelatud ja taksomeetri kasutamine kohustluslik, ei pilgutanud silmagi, kui nad sõidu eest fikseeritud ja äärmiselt soolast hinda küsisid ning keeldumise korral lihtsalt minema kihutasid. Erinevate kultuuride rohkus muutis linnapildi ja restoranid-tänavaputkad kirjuks ning üleüldse oli Kuala Lumpur üks päris tore linn.
Kuid nagu kõiki muid häid asju, tuleb ka toredaid kohti tarvitada mõistlikus koguses, seega oli pärast nelja ööd Malaisia pealinnas aeg liikuda Cameron Highlandsile. Asudes merepinnast umbes 1500 meetrit kõrgemal, ei tõuse sealne temperatuur kunagi üle 25 või lasku alla 10 kraadi, mis oli üpriski meeldiv vaheldus väljakujunenud 30-35kraadisele rutiinile. Kuhu iganes ka ei vaataks, olid igal pool mäed, teeistandused ja džungel.
Tanah Rata linnake, kuhu ilma konditsioneerita buss karja merehaigeid reisijaid maha kukutas, oli pisike ja üpriski uimane. Ööbimiskoht oli üllatavalt meeldiv: suur ja hästisisustatud korter lukkukäivate ruumide ning ühise kööginurga ja elutoaga. Terrassilt avanes suurepärane vaade rahulikule puudealleele ja kauguses olevatele mägedele ning ilm oli täpselt nii külm, et jakk peale tõmmata, teetass kätte võtta ja katkendlikult kuulda teiselpool aknaklaasi diivanitel kerratõmmanud erinevate juba kolmekümnendates eluaastates paarikeste vaimustunud umbmäärast vadinat teemadel: „Kes on rohkemates riikides käinud?“ või „Kelle matkasaapad on porisemad?“.
Matkamine ise ei olnud päris selline, nagu ma ette kujutasin. Ilmselgelt ei olnud ma taibanud vastavat varustust kaasa võtta, spontaanne reisimine siiski, seega avastasin ma ennast eile keset äikesetormi ja sellega kaasnevat paduvihma äärmiselt sobimatu riietuse ja jalanõudega mööda täiesti vesist, libedat ja porist metsarada ülesmäge rühkimas. Hiinlane, kellelt me teed küsisime, vaatas kahte eurooplast uskumatu pilguga ja pobises midagi stiilis but it’s raining.
Jättes vahele värvikad kirjeldused veremaitsest suus ja hulgaliselt vandesõnu, mis kostusid, kui ma jälle kuskilt peaaegu alla oleks libisenud, hüppame kohe punkti, kus läbimärg ja väsinud Kati jõudis lõpuks tippu. Ma ei suudaks hetkel ka relva ähvardusel selle mäe nime või kõrgust meelde tuletada, aga arvestades väsimusastet ja tipust avanevat vaadet, oli ta arvatavasti üpriski kõrge. Alla vaadates võis näha pehmeid vatipilvi, õhk oli värske ja üleüldse oli tulemus kogu vaeva väärt.
Tagasiminek aga nii lihtne ei olnud. Kaardi järgi oleks pidanud lähedal olema golfiväljak, mille kaudu laskumine olevat „meeldiv ja lõõgastav jalutuskäik“. Võib-olla on malaisialastel golfist natuke teine arusaam, sellisel juhul minupoolsed südamlikud vabandused, aga pärast tunniajast laskumist mööda järsku libedat ja pigem kujuteldavat kui reaalset rada, oli selge, et kusiganes me ka ei oleks, golfi siin igatahes ei harrastata. Tee muutus üha umbmäärasemaks ja mööda vesist peaagu 80kraadise nurga moodustanud paksu taimestikuga kaetud mäenõlva tagasiturnimine oli üpriski võimatu. Olukorda ei muutnud eriliselt roosilisemaks ka järjekordsete kukkumiste/libisemiste käigus kergelt vigastatud hüppeliiges, äike ja fakt, et kohe-kohe oli pimedaks minemas.
Nagu sellest veel vähe oleks olnud, muutus ümbritsev pooleteistmeetrine võsa edasiminnes juba päris arvestatavaks džungliks. Vihma käes vaevu loetavaks paberinutsakaks muutunud kaart soovitas rõõmsalt mitte pimedas matkata, sest muidu võib rännumees ühtäkki avastada, et on vaja öö džunglis veeta. Võib vist ette kujutada, et eriti lohutav see informatsioon just ei olnud, seega tuli ajaga võidu joostes edasi liikuda. Lõpuks, nagu ilmutusena, kostus kuskilt kaugelt koerte haukumine. Viis minutit hiljem jõudsime me mingi hütini, mille elanik ei mõistnud küll inglise keelt, aga Tanah Rata mainimine pani teda käega kaugusesse näitama, võis isegi juhtuda, et ta ütles two kilometers, aga võib-olla mäletan ma valesti.
Igatahes, pärast pikka-pikka jalutuskäiku jõudsime me asjani, mida kohalikud highwayks kutsusid, aga mis meenutas pigem väga pikka ja käänulist metsavaheteed ilma vähimagi valgustuseta. Hakkas juba üpriski hämaraks kiskuma. Ma tahaks teada, miks arvatakse, et džunglihäälte heliklipid on võrratud lõõgastusvahendid, mis tagavad hea une, sest paremalt ja vasakult poolt kostuvates häältes küll midagi rahustavat ei olnud. Õnneks korjas meid lõpuks peale ükskik möödasõitev auto, milles oli kolm last ja kaks täiskasvanut, aga kuidagi me kõik sinna peale ära mahtusime, ning umbes 10 kilomeetrit hiljem seisid kaks väga porist, väsinud, märga, läbikülmunud ja – mis seal salata - vaimustunud eurooplast turvalises Tanah Rata kesklinnas.
Vaatamata kõigele oli retk tegelikult ebareaalselt lahe kogemus.
Nüüd on aga kell kolm öösel ja ma veedan oma elu esimest ning kahjuks mitte viimast ööd lennujaamas. Reaalsustaju kadus mitu-mitu Coca-Cola topsi tagasi ära ja üle kõige maailmas tahaks magada, aga kõva kivipõrand ja sagivad inimesed ei tee seda just liiga lihtsaks. Iga paari minuti tagant kostub rahulik lennuki õhkutõusmise mürin ja nelja tunni pärast olen ma juba Singapuris.
Seniks, head ööd.
Friday, August 6, 2010
Laostunud Laos.
Vastupidiselt ootustele läks Laosesse jõudmine suheliselt valutult. Ma olin tegelikult peaaegu üllatunud, et Phnom Penhi nurgapealne "reisibüroo" polnudki imekombel müünud võltspiletit, ja lennukil oli minunimelisele isikule koht täiesti olemas.
Seega, pärast Vietnam Airlinesi üpriski rappuvat lendu ja nende tundmatu päritoluga tasuta juurvilja-süldi?salatit, ning otse loomulikult pärast ohtrat omaette vandumist teemal "Miks kurat on Kambodžal vaja pankrotistunud minult riigist lahkumise eest üle 300 krooni küsida?" seisin ma lõpuks Vientiane’i lennujaama saabuvate lendude osakonnas ja täitsin kiiruga mulle kuskilt kättepistetud viisablankette.
Kuna pikalt etteplaneerimine võtaks ära nii reisivabaduse kui –lõbu, polnud siinkirjutajal muidugi mittemingisugust hotellibroneeringut. Ilmselgelt on aga kõigi riikide viisavormide koostajad ühiselt veendunud, et ilma kindlalt etteplaneeritud elukohata inimene on ohtlik nende riigi julgeolekule, seega kirjutasin ma vajalikku lahtrisse täiesti lollikindla vastuse, mis toimib iga kord. Nimelt, täpselt nagu igas lääne golfiklubis on vähemalt üks Johni-nimeline liige, on kõigis Kagu-Aasia suuremates linnades vähemalt üks hotell nimega „Dragon“. Kahjuks õnnestus mul sattuda selle ainsa piiritöötaja otsa lähima tuhande kilomeetri raadiuses, kes natukenegi loeb, mida turistid nendele blankettidele kokku luuletavad. Pärast tema sajanditepikkusena tunduvat puurivat pilku, mille jooksul jõudsin ma läbi mõtelda miljon erinevat stsenaariumit, alustades sellega, et võib-olla olen ma vahepeal Euroopas tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud, ja lõpetades sellega, et äkki tal on hoopis arstiabi vaja, küsis ta venitades: "Kus täpsemalt te Laoses peatute?" Pigem ennast kui teda veenda üritades, vastasin ma natuke liiga kiiresti ja üpriski idiootlikult: "Dragon hotel, see on päris hotell." Ise oma lollist vastusest üllatunud, kõkutasin närviliselt veidike naerda, mille peale vaatas härra mulle uuesti pingsalt otsa, muigas siis stiilis yeah, right, ja lasi mul lõpuks minna. Vähemalt sai antud vaheseigaga kummutatud müüt, et passikontrolli templeid lööma võiks isegi ahvi palgata.
Vientiane oli hämmastavalt igav linn. Päikesest palavaksköetud tänavatel uimerdasid motikad ja üksikud autod nende vahel nagu laisad-laisad maod. Vähemalt oli külalistemaja terrassilt suurepärane vaade Mekongi jõele. (Jah, tuleb välja, et ma tegin eelmises postis apsaka, ja Phnom Penhist Mekong läbi ei voola.) Aega paistis seal linnas kõigil olevat ja söögikohti oli palju rohkem kui sööjaid. Mingil põhjusel õnnestus mul ühe õhtuga vestelda nelja erineva juba kolmandas nooruses isikuga, kes kiitsid Vientiane’i taevani just tema rahulikkuse pärast, ja paari kohaliku teismelisega, kes kurtsid, et selles linnas pole mitte midagi teha. Noh, nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda.
Teekond Põhja-Laoses asuvasse Vang Viengi oli jällegi vapustav ja seda mitte ainult aukliku asfalti tõttu. Maalilne maastik, postidel seisvad loodusseadusi eiravad hütid, riisipõldudel töötavad külamehed, kõiksugu loomad: kitsed, veised, koerad, kassid, veidrad hübriidid, kelle välimust annaks kokku võtta väljendiga "jõehobu ja lehma ristsugutis", maanteel tatsavad kanad… Paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal hakkas kauguses paistma mägesid, just selliseid uduseid ja sinakasrohelisi, mille tipud on otsapidi pilvedes ning mida vaadates võiks peaaegu uskuma jääda legende lohedest ja draakonitest, kes ennast nende taga peidavad. Mäed on minu jaoks alati mingi seletamatu kergelt uimastava, rahustava ja vaimustava toimega olnud, seega veetsin ma tunde - buss sõitis kaks tundi kauem, kui algselt lubati, aga keda see enam üllataks - nägupidi bussiakna vastas olles ja imetledes.
Vang Vieng ise oli ka absoluutselt turistidele orienteeritud, aga erinevalt Koh Phanganist ei olnud see üldsegi nii häiriv. Kõik kolm tänavat oli kaetud baaride, tänavamüüjate, restoranide, külalistemajade ja bungalotega. Champa Lao külalistemaja, kus mina peatusin, oli peaaegu ebamaine. Naeruväärselt odava hinnaga puhas tuba, mille uksest välja astudes satud sa sisehoovi, kus on võrkkiiged, liblikad, taimed, toolid, rohkem raamatuid kui mõnel kooliraamatukogul ja uskumatult muhedad töötajad. Lisaks oli terrassilt täiesti hingetuksvõttev vaade mägedele ja jõele.
Koht ise on tuntud sellise vabaajaharrastuse nagu tubing poolest. Idee seisneb selles, et laenutad endale täispuhutud auto sisekummi, allkirjastad lepingu, et kui sinuga midagi juhtub (ja juhtub, iga aasta sureb paar turisti), pesevad nemad oma käed puhtaks, aga kui nende varutusega midagi juhtub, maksad sina päris kopsaka summa, ja hüppad tuk-tuki peale, mis viib sind alguspunkti. Siis hüppad sa oma autokummi peale ja hakkad mööda jõge looklema. Jõe ääres on meelelahutuskohad, kust sa teoreetiliselt soovi korral läbi hüpata saad, praktikas see vihmaperioodil nii lihtne ei ole, sest on olukordi, kus enda kaldalevinnamine nõuaks vähemalt helikopterit kui mitte supervõimeid. Igatahes leidsin ma pärast ligikaudu kahte ja poolt tundi, kolme kilomeetrit, mõnda kokteili, imelist vaadet mägedele, paari kärestikku, äikesetormi ja umbes kaheksat sinikat läbimärjana kaldale ronides, et see oli absoluutselt kõike seda väärt.
Üldiselt saaks Vang Viengis oldud aja kokku võtta klassikuid tsiteerides: "It was the best of times, it was the worst of times." Põhjustel, nii headel kui halbadel, ei näe ma hetkel vajadust peatuda, aga igatahes on tegemist kohaga, mis naljalt meelest ei lähe.
Kuna postitus on isegi pikaks veninud, ei hakka ma rääkima ka sellest, kuidas täna Vientiane’i lennujaamast Kuala Lumpuri poole asudes näitasin ma AirAsia tiimile nähtavasti esimese inimesena nende lühikese karjääri jooksul (ausalt, jäi mulje, et nad kõik on esimest päeva tööl) Eesti passi, kui segaduses nad sellest olid, eriti kuna keegi neist kuuest ei suutnud uskuda, et Eesti, erinevalt Etioopiast, Iraagist ja Afganistaanist, ei vajagi viisat, ning millist peaagu lapsikut elevust tekitas neis viiekümnedollarine rahatäht, millega nad mööda terminali ringi käisid. See viimane seik siinkirjutajat eriti ei rõõmustanud, sest tegemist oli juhtumisi mu viimase rahaga.
Räägin kohe hoopis sellest, et nüüd on kell viis öösel, ma olen kolm tundi Kuala Lumpuris olnud, ja esimestest minutitest alates, kui lennujaama kiirbuss kõvasti üle sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda harjumatult siledat maanteed kesklinna poole tuiskas, sain ma aru, et see on üks päris võrratu linn. Ehkki peab mainima, et hotell, kus ma praegu seda postitust kirjutan, on oma hinna kohta ikka eriliselt vana ja räsitud, aga kell kaks öösel midagi paremat leida tundus ka üpriski vähetõenäoline.
Üllatavalt hea inglise keele ja libeda jutuga retseptsioonilaua töötaja üritas küll seletada, et deluxe tuba, mis on juhtumisi ka "ainuke vaba" tuba siin hotellis, annab silmad ette kohalikele viietärnihotellidele, aga mingil põhjusel kahtlustan ma, et võrdlemisi jõukas Malaisias ei ole üldiseks viietärnistandardiks kopituslõhn segatuna hambaarstikabineti omaga, eriti kui linad näevad välja, nagu oleks neid varasemalt põrandalappidena kasutatud, kappidelt pole kaks aastat tolmu pühitud, „suurepärane vaade“ tähendab seda, et akna ja naabermaja seina vahel on tubli viis meetrit, lift tekitab soovi testament kirjutada ja vannituba sobiks mõnda õudusilmi. Siiski on siin (väga kaldus, arvatavasti varisemisohtlik) lagi pea kohal ja voodi olemas, ning mida muud ühel bäkkpäkkeril ikka vaja on.
Tere hommikust, Kuala Lumpur.
Seega, pärast Vietnam Airlinesi üpriski rappuvat lendu ja nende tundmatu päritoluga tasuta juurvilja-süldi?salatit, ning otse loomulikult pärast ohtrat omaette vandumist teemal "Miks kurat on Kambodžal vaja pankrotistunud minult riigist lahkumise eest üle 300 krooni küsida?" seisin ma lõpuks Vientiane’i lennujaama saabuvate lendude osakonnas ja täitsin kiiruga mulle kuskilt kättepistetud viisablankette.
Kuna pikalt etteplaneerimine võtaks ära nii reisivabaduse kui –lõbu, polnud siinkirjutajal muidugi mittemingisugust hotellibroneeringut. Ilmselgelt on aga kõigi riikide viisavormide koostajad ühiselt veendunud, et ilma kindlalt etteplaneeritud elukohata inimene on ohtlik nende riigi julgeolekule, seega kirjutasin ma vajalikku lahtrisse täiesti lollikindla vastuse, mis toimib iga kord. Nimelt, täpselt nagu igas lääne golfiklubis on vähemalt üks Johni-nimeline liige, on kõigis Kagu-Aasia suuremates linnades vähemalt üks hotell nimega „Dragon“. Kahjuks õnnestus mul sattuda selle ainsa piiritöötaja otsa lähima tuhande kilomeetri raadiuses, kes natukenegi loeb, mida turistid nendele blankettidele kokku luuletavad. Pärast tema sajanditepikkusena tunduvat puurivat pilku, mille jooksul jõudsin ma läbi mõtelda miljon erinevat stsenaariumit, alustades sellega, et võib-olla olen ma vahepeal Euroopas tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud, ja lõpetades sellega, et äkki tal on hoopis arstiabi vaja, küsis ta venitades: "Kus täpsemalt te Laoses peatute?" Pigem ennast kui teda veenda üritades, vastasin ma natuke liiga kiiresti ja üpriski idiootlikult: "Dragon hotel, see on päris hotell." Ise oma lollist vastusest üllatunud, kõkutasin närviliselt veidike naerda, mille peale vaatas härra mulle uuesti pingsalt otsa, muigas siis stiilis yeah, right, ja lasi mul lõpuks minna. Vähemalt sai antud vaheseigaga kummutatud müüt, et passikontrolli templeid lööma võiks isegi ahvi palgata.
Vientiane oli hämmastavalt igav linn. Päikesest palavaksköetud tänavatel uimerdasid motikad ja üksikud autod nende vahel nagu laisad-laisad maod. Vähemalt oli külalistemaja terrassilt suurepärane vaade Mekongi jõele. (Jah, tuleb välja, et ma tegin eelmises postis apsaka, ja Phnom Penhist Mekong läbi ei voola.) Aega paistis seal linnas kõigil olevat ja söögikohti oli palju rohkem kui sööjaid. Mingil põhjusel õnnestus mul ühe õhtuga vestelda nelja erineva juba kolmandas nooruses isikuga, kes kiitsid Vientiane’i taevani just tema rahulikkuse pärast, ja paari kohaliku teismelisega, kes kurtsid, et selles linnas pole mitte midagi teha. Noh, nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda.
Teekond Põhja-Laoses asuvasse Vang Viengi oli jällegi vapustav ja seda mitte ainult aukliku asfalti tõttu. Maalilne maastik, postidel seisvad loodusseadusi eiravad hütid, riisipõldudel töötavad külamehed, kõiksugu loomad: kitsed, veised, koerad, kassid, veidrad hübriidid, kelle välimust annaks kokku võtta väljendiga "jõehobu ja lehma ristsugutis", maanteel tatsavad kanad… Paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal hakkas kauguses paistma mägesid, just selliseid uduseid ja sinakasrohelisi, mille tipud on otsapidi pilvedes ning mida vaadates võiks peaaegu uskuma jääda legende lohedest ja draakonitest, kes ennast nende taga peidavad. Mäed on minu jaoks alati mingi seletamatu kergelt uimastava, rahustava ja vaimustava toimega olnud, seega veetsin ma tunde - buss sõitis kaks tundi kauem, kui algselt lubati, aga keda see enam üllataks - nägupidi bussiakna vastas olles ja imetledes.
Vang Vieng ise oli ka absoluutselt turistidele orienteeritud, aga erinevalt Koh Phanganist ei olnud see üldsegi nii häiriv. Kõik kolm tänavat oli kaetud baaride, tänavamüüjate, restoranide, külalistemajade ja bungalotega. Champa Lao külalistemaja, kus mina peatusin, oli peaaegu ebamaine. Naeruväärselt odava hinnaga puhas tuba, mille uksest välja astudes satud sa sisehoovi, kus on võrkkiiged, liblikad, taimed, toolid, rohkem raamatuid kui mõnel kooliraamatukogul ja uskumatult muhedad töötajad. Lisaks oli terrassilt täiesti hingetuksvõttev vaade mägedele ja jõele.
Koht ise on tuntud sellise vabaajaharrastuse nagu tubing poolest. Idee seisneb selles, et laenutad endale täispuhutud auto sisekummi, allkirjastad lepingu, et kui sinuga midagi juhtub (ja juhtub, iga aasta sureb paar turisti), pesevad nemad oma käed puhtaks, aga kui nende varutusega midagi juhtub, maksad sina päris kopsaka summa, ja hüppad tuk-tuki peale, mis viib sind alguspunkti. Siis hüppad sa oma autokummi peale ja hakkad mööda jõge looklema. Jõe ääres on meelelahutuskohad, kust sa teoreetiliselt soovi korral läbi hüpata saad, praktikas see vihmaperioodil nii lihtne ei ole, sest on olukordi, kus enda kaldalevinnamine nõuaks vähemalt helikopterit kui mitte supervõimeid. Igatahes leidsin ma pärast ligikaudu kahte ja poolt tundi, kolme kilomeetrit, mõnda kokteili, imelist vaadet mägedele, paari kärestikku, äikesetormi ja umbes kaheksat sinikat läbimärjana kaldale ronides, et see oli absoluutselt kõike seda väärt.
Üldiselt saaks Vang Viengis oldud aja kokku võtta klassikuid tsiteerides: "It was the best of times, it was the worst of times." Põhjustel, nii headel kui halbadel, ei näe ma hetkel vajadust peatuda, aga igatahes on tegemist kohaga, mis naljalt meelest ei lähe.
Kuna postitus on isegi pikaks veninud, ei hakka ma rääkima ka sellest, kuidas täna Vientiane’i lennujaamast Kuala Lumpuri poole asudes näitasin ma AirAsia tiimile nähtavasti esimese inimesena nende lühikese karjääri jooksul (ausalt, jäi mulje, et nad kõik on esimest päeva tööl) Eesti passi, kui segaduses nad sellest olid, eriti kuna keegi neist kuuest ei suutnud uskuda, et Eesti, erinevalt Etioopiast, Iraagist ja Afganistaanist, ei vajagi viisat, ning millist peaagu lapsikut elevust tekitas neis viiekümnedollarine rahatäht, millega nad mööda terminali ringi käisid. See viimane seik siinkirjutajat eriti ei rõõmustanud, sest tegemist oli juhtumisi mu viimase rahaga.
Räägin kohe hoopis sellest, et nüüd on kell viis öösel, ma olen kolm tundi Kuala Lumpuris olnud, ja esimestest minutitest alates, kui lennujaama kiirbuss kõvasti üle sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda harjumatult siledat maanteed kesklinna poole tuiskas, sain ma aru, et see on üks päris võrratu linn. Ehkki peab mainima, et hotell, kus ma praegu seda postitust kirjutan, on oma hinna kohta ikka eriliselt vana ja räsitud, aga kell kaks öösel midagi paremat leida tundus ka üpriski vähetõenäoline.
Üllatavalt hea inglise keele ja libeda jutuga retseptsioonilaua töötaja üritas küll seletada, et deluxe tuba, mis on juhtumisi ka "ainuke vaba" tuba siin hotellis, annab silmad ette kohalikele viietärnihotellidele, aga mingil põhjusel kahtlustan ma, et võrdlemisi jõukas Malaisias ei ole üldiseks viietärnistandardiks kopituslõhn segatuna hambaarstikabineti omaga, eriti kui linad näevad välja, nagu oleks neid varasemalt põrandalappidena kasutatud, kappidelt pole kaks aastat tolmu pühitud, „suurepärane vaade“ tähendab seda, et akna ja naabermaja seina vahel on tubli viis meetrit, lift tekitab soovi testament kirjutada ja vannituba sobiks mõnda õudusilmi. Siiski on siin (väga kaldus, arvatavasti varisemisohtlik) lagi pea kohal ja voodi olemas, ning mida muud ühel bäkkpäkkeril ikka vaja on.
Tere hommikust, Kuala Lumpur.
Saturday, July 31, 2010
Horseshoes and B52s.
Kambodža on ikka täiesti omaette minikosmos.
Teekond Phnom Penhi tundus esialgu väga paljulubav. Täpselt südaööl Siem Reapi suvalisel tänavanurgal (milleks siis hakata adekvaatse bussijaama loomisega tühjast tüli tegema, eksole) bussi astudes nägin ma esimese asjana Neid Toole. Kujutage ette pehmet ja suurt trooni, millel istumine ei teeks häbi isegi Kesk-Aafrika isehakanud monarhidele, muutke selle kate oma kujutluspildis natuke kulunumaks ja ebamääraselt rohekaspruunikaks, lisage veel Disney-kangelastega pleedid, ja te saate aimu, millisele istmele ma väga väsinult maha potsatasin. Ütleme lihtsalt nii, et meie enda AS Sebel on veel palju õppida.
Kahjuks on Kambodžas üldine arusaam õhukonditsioneeri kasutamisest umbes samasugune kui Tais. Ehk siis maakeeli öeldes: kui ma kuus tundi hiljem varahommikuses Phnom Penhis tudisevatel jalgadel bussist välja koperdasin, olin ma nii uimane ja alajahtunud, et kontakt reaalsusega oli üpriski häguseks muutunud. Võib-olla just selletõttu õnnestus mul sattuda kõige verehimulisema ja libedama tuk-tukijuhi otsa, keda ma seni kohanud olin. Omamata vähimatki arusaama sellest, kuhu hotelli jõuda tahetakse, noogutas ta oma tüüpilist tuk-tukijuhi naeratust ja peatus iga kahe minuti tagant mõne suvalise majutusasutuse ees. Seismise ajal üritas ta maha parseldada tube mingis pärapõrguhotellis, mis oli juba promopiltide peal nii kohutav, et 6 dollarit sellise ruumi eest oli ilmselge röövimine.
Pärast pikka ja tülikat orienteerumist peatus vana ja ägisev tuk-tuk Sky Park Guesthouse’i ees ja kuna tegemist oli esimese hotelliga, mis ei olnud täiesti broneeritud või ei tekitanud vastikusjudinaid, siis tundus 20 dollarit „lukssviidi“ eest nagu üpriski hea diil. Ja tõepoolest, tuba on meeldiv, suur, puhas ja isegi dekoorile on rõhku pandud, noh, mis siis ikka sellest, et kuskil toanurgas askeldab üks sisalik ja wifi on nii aeglane, et – anonüümseks jääda soovivat allikat tsiteerides – kui ta veel aeglasem oleks, käiks ta tagurpidi.
Aga mitte hotellidest ega bussidest ei taha ma teile rääkida. Phnom Penh. Phnom Penh on… Phnom Penh. See ei meenuta absluutselt Siem Reapi, ehkki riik on sama. Ma ei ole elu sees näinud räpasemat ja kõledamat linna. Ma tean, et sama öeldakse Bangkoki kohta, aga ausalt, kurikuulus Inglite Linn on sellega võrreldes nagu puhtusefriigi vannituba.
Tänavapildis on uskumatult palju kerjajaid, väikesed lapsed saadetakse suurte lääne turistide käest raha nuiama. Ja see näoilme, mis neil ees on, seda ei saa kirjeldada. Mingi näriv sisetunne kordab pidevalt, et kuueaastastel lastel ei tohiks sellist löödud, muserdatud ja täiesti lootusetutut pilku olla. Isegi koerad ja muud loomad on siin nukrad ja kurvad. Ainsad, kes on ikka sellised nagu igal pool mujal, on turistid. Jõeäärsed baarid on täis pisut ajast maha jäänud popmuusikat, flip-flop plätusid ja naerulaginat. Klubides on endiselt paksud valged vanamehed käperdamas noori ilusaid aasia tüdrukuid, kellesuguseid nad kodus iialgi ei saaks. Ainus, mida valitsus selle osas ette võtta saab, on haledad sildid hotellitubades ja piiril, mis anuvad, et please do not have sex with children.
Üks asi, mis mulle selle linna juures meeldib, on Mekongi jõgi. Päevavalguses on ta koledat pruuni värvi ning ilmselt suudaks kas või üks veeproov tekitada palavikulise läike mistahes tokslistele ainetele spetsialiseeruva teadlase silmis, aga midagi hästi võluvat on selles laisalt voolavas veejoas. Ja õhtuti muutub Mekongi kallas magnetiks, mis tõmbab ligi kõige erinevamaid karvaseid ja sulelisi, nii kohalikke kui võõramaalasi, nii vaeseid kui jõukaid. Ainus, mis idülli rikub, on Kagu-Aasiale omane pidev taustamüra tuk-tukijuhtide näol. Päriselt, ma arvan, et halvas inglise keeles venitatud hellousörtuktuk jääb mind veel aastateks kummitama. Kõige hullemad on rahvarohked kohad. Seal koguneb sinu ümber viis-kuus varemmainitud ametimeest, kes piiravad su sisse, ja ühtäkki tunned sa ennast nagu pisike valge jänes, keda jõllitavad näljased väikeste pruunide silmadega boamaod. Ainult üks kord kogu siinveedetud aja jooksul, täpsemini eile, nägin ma tuk-tukijuhti, kes tõesti sümpaatne tundus. Okei, ta küll ei teadnud, kuhu ta sõitma peab, aga siiras viis, kuidas ta möödujatelt teed küsis, ja muidugi ka see üldine ma olen lihtsalt üks väsinud mees, kellel on väga pikk tööpäev olnud, mitte vereimeja, kelle ainus eesmärk on sind üle lasta olek tagas talle garanteeritud topelttasu.
Kontrastid on siin üldse teistsugused kui Bangkokis. Täna sattusin ma põhjustel, mis oleks liiga pikad ja igavad, et neid siin lahata, kohta, mille nimi oli Pencil Supercenter. Nime järgi võiks eeldada, et tegu on vabaajakeskusega, millel on purskkaevud, valgusshowd ja vähemalt kuus korrust. Reaalsuses oli tegemist armetu kökatsiga, mis oli seest kõle nagu vana lennukiangaar - arvatavasti ainult pisut hämaram - ja kus müüdi Yves St Laureni ja Chaneli sädelevat kosmeetikat ja haisvat lahtist koeratoitu samas halvastivalgustatud ruumis. Üldse, ühelt poolt on siin kohutavalt räpane, teiselt poolt on siin rohkem neoonseid jõulutulesid kui Rovaniemi jõulukülas Lapimaal.
Muidugi ei maksa üleolev olla. Keda ajalugu huvitab, teab arvatavasti isegi, et Kambodza on riik, mida on aastakümneid laastanud kodusõjad, rahutused ja Khmer Rouge, mille tagajärjel tapeti eeldatavasti umbes 2.1 miljonit inimest, sealjuures intelligendid, lihtsalt valel ajal vales kohas olnud tsiviilisikud, maaomanikud… heck, piisas kas või sellest, et sa kandsid prille. Siiani arvatakse riigis olevat umbes 6 miljonit lõhkemata miini, iga kuu sureb umbes 35 inimest plahvatustes, neid, kes lihsalt jäseme või paar kaotavad, on ilmselgelt rohkem. Terveid suuri maa-alasid ei saa harida, sest miinioht on lihsalt liiga suur. Seda kõike arvesse võttes on nad riigi ülesehitamisel päris tublit tööd teinud.
Tegelikult on arvatavasti miljon ja üks asja, mida ma lihtsalt unustasin mainida, sest paljud asjad, mis Eestis kultuurišokina mõjuksid, on nüüdseks juba nii harjumuspärased, et ei pane tähelegi.
Igatahes, pärast kogu minu juttu Phnom Penhi üldisest olukorrast, võite te ette kujutada tunnet, mis mind haaras eile, kui ma sain aru, et on vaja ilmtingimata 48 tunni jooksul Laosesse saada, aga Kambodža ja Laose vahel on ainus piiripunkt kogu Laose peale, kus ei ole võimalik saada visa on arrivalit. Miks siis mitte saatkonna kaudu asi korda ajada? Sest nädalavahetusel saatkond puhkab. Üpriski ebameeldiv, kui olukorrakirjeldus väga pehmelt ja tsenseeritult kokku võtta.
Pärast tänahommikust kahte tundi surmaeglase wifiga, peas ainult üks eesmärk: leida kiiresti-kiiresti mingi lennupilet, mis oleks ühtlasi ainuke võimalus viisa saamiseks, selgus, et Laose lennuliiklus on umbes sama efektiivne kui tühja kartulikrõpsupakiga kala püüdmine: võib juhtuda, et läheb õnneks, aga tõenäosus on nullilähedane, ja kõige lõpuks peab ikka väga loll kala olema. Umbes pärast esimest pooltteist tundi ja kõigi suuremate Kagu-Aasia lennufirmade ja –jaamade ajatabelite tahtmatut meelde jätmist, hakkas konstruktiivsus kaduma. Tekkisid palavikulised mõtted stiilis: „See ei saa juhtuda, see ei saa olla! Eee... aga sõidaks lennukiga tagasi Siem Reapi, sealt Bangkokki, hangiks uuesti Tai viisa, võtaks Laose piirile rongi, sealt saaks viisa, siis võtaks takso ja siis bussi“ ja muud sellised keerukuselt juba tuumateadusele lähenevad tobedused, seega tegin ma täpselt seda, mida iga loll turist teeb: läksin esimesse reisibüroosse, sain mingisugusele Vietnam Airlinesi plekkpurgile homseks naeruväärselt kalli pileti, mis oli siiski odavam kui netis broneerimine või – jumal hoidku - ennast omavoliliselt „butiiklennufirmaks“ tituleerinud Bangkok Airi oma.
Seega, homme samal ajal viibin ma juba Laose pealinnas Vientiane’is. Riigis, mis kuulub 20 maailma kõige vaesema maa hulka ja kus peaks hea õnne korral isegi paar ATM-i olema, iseasi, kas nad muidugi töötavad.
Can’t wait. Päriselt.
Teekond Phnom Penhi tundus esialgu väga paljulubav. Täpselt südaööl Siem Reapi suvalisel tänavanurgal (milleks siis hakata adekvaatse bussijaama loomisega tühjast tüli tegema, eksole) bussi astudes nägin ma esimese asjana Neid Toole. Kujutage ette pehmet ja suurt trooni, millel istumine ei teeks häbi isegi Kesk-Aafrika isehakanud monarhidele, muutke selle kate oma kujutluspildis natuke kulunumaks ja ebamääraselt rohekaspruunikaks, lisage veel Disney-kangelastega pleedid, ja te saate aimu, millisele istmele ma väga väsinult maha potsatasin. Ütleme lihtsalt nii, et meie enda AS Sebel on veel palju õppida.
Kahjuks on Kambodžas üldine arusaam õhukonditsioneeri kasutamisest umbes samasugune kui Tais. Ehk siis maakeeli öeldes: kui ma kuus tundi hiljem varahommikuses Phnom Penhis tudisevatel jalgadel bussist välja koperdasin, olin ma nii uimane ja alajahtunud, et kontakt reaalsusega oli üpriski häguseks muutunud. Võib-olla just selletõttu õnnestus mul sattuda kõige verehimulisema ja libedama tuk-tukijuhi otsa, keda ma seni kohanud olin. Omamata vähimatki arusaama sellest, kuhu hotelli jõuda tahetakse, noogutas ta oma tüüpilist tuk-tukijuhi naeratust ja peatus iga kahe minuti tagant mõne suvalise majutusasutuse ees. Seismise ajal üritas ta maha parseldada tube mingis pärapõrguhotellis, mis oli juba promopiltide peal nii kohutav, et 6 dollarit sellise ruumi eest oli ilmselge röövimine.
Pärast pikka ja tülikat orienteerumist peatus vana ja ägisev tuk-tuk Sky Park Guesthouse’i ees ja kuna tegemist oli esimese hotelliga, mis ei olnud täiesti broneeritud või ei tekitanud vastikusjudinaid, siis tundus 20 dollarit „lukssviidi“ eest nagu üpriski hea diil. Ja tõepoolest, tuba on meeldiv, suur, puhas ja isegi dekoorile on rõhku pandud, noh, mis siis ikka sellest, et kuskil toanurgas askeldab üks sisalik ja wifi on nii aeglane, et – anonüümseks jääda soovivat allikat tsiteerides – kui ta veel aeglasem oleks, käiks ta tagurpidi.
Aga mitte hotellidest ega bussidest ei taha ma teile rääkida. Phnom Penh. Phnom Penh on… Phnom Penh. See ei meenuta absluutselt Siem Reapi, ehkki riik on sama. Ma ei ole elu sees näinud räpasemat ja kõledamat linna. Ma tean, et sama öeldakse Bangkoki kohta, aga ausalt, kurikuulus Inglite Linn on sellega võrreldes nagu puhtusefriigi vannituba.
Tänavapildis on uskumatult palju kerjajaid, väikesed lapsed saadetakse suurte lääne turistide käest raha nuiama. Ja see näoilme, mis neil ees on, seda ei saa kirjeldada. Mingi näriv sisetunne kordab pidevalt, et kuueaastastel lastel ei tohiks sellist löödud, muserdatud ja täiesti lootusetutut pilku olla. Isegi koerad ja muud loomad on siin nukrad ja kurvad. Ainsad, kes on ikka sellised nagu igal pool mujal, on turistid. Jõeäärsed baarid on täis pisut ajast maha jäänud popmuusikat, flip-flop plätusid ja naerulaginat. Klubides on endiselt paksud valged vanamehed käperdamas noori ilusaid aasia tüdrukuid, kellesuguseid nad kodus iialgi ei saaks. Ainus, mida valitsus selle osas ette võtta saab, on haledad sildid hotellitubades ja piiril, mis anuvad, et please do not have sex with children.
Üks asi, mis mulle selle linna juures meeldib, on Mekongi jõgi. Päevavalguses on ta koledat pruuni värvi ning ilmselt suudaks kas või üks veeproov tekitada palavikulise läike mistahes tokslistele ainetele spetsialiseeruva teadlase silmis, aga midagi hästi võluvat on selles laisalt voolavas veejoas. Ja õhtuti muutub Mekongi kallas magnetiks, mis tõmbab ligi kõige erinevamaid karvaseid ja sulelisi, nii kohalikke kui võõramaalasi, nii vaeseid kui jõukaid. Ainus, mis idülli rikub, on Kagu-Aasiale omane pidev taustamüra tuk-tukijuhtide näol. Päriselt, ma arvan, et halvas inglise keeles venitatud hellousörtuktuk jääb mind veel aastateks kummitama. Kõige hullemad on rahvarohked kohad. Seal koguneb sinu ümber viis-kuus varemmainitud ametimeest, kes piiravad su sisse, ja ühtäkki tunned sa ennast nagu pisike valge jänes, keda jõllitavad näljased väikeste pruunide silmadega boamaod. Ainult üks kord kogu siinveedetud aja jooksul, täpsemini eile, nägin ma tuk-tukijuhti, kes tõesti sümpaatne tundus. Okei, ta küll ei teadnud, kuhu ta sõitma peab, aga siiras viis, kuidas ta möödujatelt teed küsis, ja muidugi ka see üldine ma olen lihtsalt üks väsinud mees, kellel on väga pikk tööpäev olnud, mitte vereimeja, kelle ainus eesmärk on sind üle lasta olek tagas talle garanteeritud topelttasu.
Kontrastid on siin üldse teistsugused kui Bangkokis. Täna sattusin ma põhjustel, mis oleks liiga pikad ja igavad, et neid siin lahata, kohta, mille nimi oli Pencil Supercenter. Nime järgi võiks eeldada, et tegu on vabaajakeskusega, millel on purskkaevud, valgusshowd ja vähemalt kuus korrust. Reaalsuses oli tegemist armetu kökatsiga, mis oli seest kõle nagu vana lennukiangaar - arvatavasti ainult pisut hämaram - ja kus müüdi Yves St Laureni ja Chaneli sädelevat kosmeetikat ja haisvat lahtist koeratoitu samas halvastivalgustatud ruumis. Üldse, ühelt poolt on siin kohutavalt räpane, teiselt poolt on siin rohkem neoonseid jõulutulesid kui Rovaniemi jõulukülas Lapimaal.
Muidugi ei maksa üleolev olla. Keda ajalugu huvitab, teab arvatavasti isegi, et Kambodza on riik, mida on aastakümneid laastanud kodusõjad, rahutused ja Khmer Rouge, mille tagajärjel tapeti eeldatavasti umbes 2.1 miljonit inimest, sealjuures intelligendid, lihtsalt valel ajal vales kohas olnud tsiviilisikud, maaomanikud… heck, piisas kas või sellest, et sa kandsid prille. Siiani arvatakse riigis olevat umbes 6 miljonit lõhkemata miini, iga kuu sureb umbes 35 inimest plahvatustes, neid, kes lihsalt jäseme või paar kaotavad, on ilmselgelt rohkem. Terveid suuri maa-alasid ei saa harida, sest miinioht on lihsalt liiga suur. Seda kõike arvesse võttes on nad riigi ülesehitamisel päris tublit tööd teinud.
Tegelikult on arvatavasti miljon ja üks asja, mida ma lihtsalt unustasin mainida, sest paljud asjad, mis Eestis kultuurišokina mõjuksid, on nüüdseks juba nii harjumuspärased, et ei pane tähelegi.
Igatahes, pärast kogu minu juttu Phnom Penhi üldisest olukorrast, võite te ette kujutada tunnet, mis mind haaras eile, kui ma sain aru, et on vaja ilmtingimata 48 tunni jooksul Laosesse saada, aga Kambodža ja Laose vahel on ainus piiripunkt kogu Laose peale, kus ei ole võimalik saada visa on arrivalit. Miks siis mitte saatkonna kaudu asi korda ajada? Sest nädalavahetusel saatkond puhkab. Üpriski ebameeldiv, kui olukorrakirjeldus väga pehmelt ja tsenseeritult kokku võtta.
Pärast tänahommikust kahte tundi surmaeglase wifiga, peas ainult üks eesmärk: leida kiiresti-kiiresti mingi lennupilet, mis oleks ühtlasi ainuke võimalus viisa saamiseks, selgus, et Laose lennuliiklus on umbes sama efektiivne kui tühja kartulikrõpsupakiga kala püüdmine: võib juhtuda, et läheb õnneks, aga tõenäosus on nullilähedane, ja kõige lõpuks peab ikka väga loll kala olema. Umbes pärast esimest pooltteist tundi ja kõigi suuremate Kagu-Aasia lennufirmade ja –jaamade ajatabelite tahtmatut meelde jätmist, hakkas konstruktiivsus kaduma. Tekkisid palavikulised mõtted stiilis: „See ei saa juhtuda, see ei saa olla! Eee... aga sõidaks lennukiga tagasi Siem Reapi, sealt Bangkokki, hangiks uuesti Tai viisa, võtaks Laose piirile rongi, sealt saaks viisa, siis võtaks takso ja siis bussi“ ja muud sellised keerukuselt juba tuumateadusele lähenevad tobedused, seega tegin ma täpselt seda, mida iga loll turist teeb: läksin esimesse reisibüroosse, sain mingisugusele Vietnam Airlinesi plekkpurgile homseks naeruväärselt kalli pileti, mis oli siiski odavam kui netis broneerimine või – jumal hoidku - ennast omavoliliselt „butiiklennufirmaks“ tituleerinud Bangkok Airi oma.
Seega, homme samal ajal viibin ma juba Laose pealinnas Vientiane’is. Riigis, mis kuulub 20 maailma kõige vaesema maa hulka ja kus peaks hea õnne korral isegi paar ATM-i olema, iseasi, kas nad muidugi töötavad.
Can’t wait. Päriselt.
Wednesday, July 28, 2010
Siem Reap
Unustage ära kogu minu varasem vingumine Tai rongide üle. Viimase raudtee-elamusega võrreldes jääb kõik varajasem samasse kategooriasse luksuskruiisidega. Et kõik ausalt ära rääkida, kui üht lasteraamatut parafraseerida, siis tuleb alustada sellest, et mingil hetkel avastasin ma ennast olukorrast, kus idee läbida vahemaa Bangkokist Poipeti piiripunktini kolmanda klassi rongiga (no kamoon, ainult 48 bahti ehk 18 krooni 280 km eest) kõlas nagu äärmiselt säästlik ja leidlik kultuurielamus.
Ja kultuurielamus see tõepoolest ka oli. Ainus asi, mis 'täiuslikust' sõidust puudu jäi, oli paar kaagutavat kana vaguni vahekäikudes. Ehk siis kujutage ette peaaegu kuut tundi loksumist inimesi täistopitud räpases vagunis, mille toolid olid nii naeruväärselt ebamugavad, et see oleks päris naljakas, kui see nii kurb ei oleks. Kõik oleks siiski üpriski talutav olnud, aga kuna ma olin umbes kolm ööpäeva magamata, siis ei pakkunud erilist rõõmu fakt, et iga kord, kui mul peaaegu õnnestus sellest maisest põrgust unenägudemaale suigatada, tegi rong uue peatuse ning kõrvulukustavate pasunatega toidumüüjad (ma ei tee nalja) alustasid oma piinavat rituaali. Ma ei hakka siin kordama mõtteid, mis mul siis peast läbi käisid, või ideid, mida ma nende peal katsetada soovisin, aga ütleme lihtsalt, et midagi ilusat seal ei olnud.
Säästes teid pikast ja igavast jutust, kuidas korrumpeerunud ametnikud Eesti kodanikke Kambodža viisa taotlemisel üle lasid, ja sellest, kui naeruväärselt lihtne oli piiriületus, hüppame kohe punkti, kui ma istusin Poipetist õhukonditsioneeriga bussi ja sõitsin... noh, sellel hetkel ma ei kujutanud veel väga ette, kuhu. Üks asi, mis kohe selgeks sai, oli see, et Taiga enam tegemist ei ole. Õhk oli teine, inimesed olid teistsugused, isegi maastik oli kuidagi muutunud.
Buss Siem Reapi (kõlas nagu adekvaatne koht, kust oma Kambodža trippi alustada) jäi seletamatul põhjusel tund aega hiljaks, aga pärast paari nädalat Kagu-Aasias ei tundu sellised detailid enam eriliselt märkimisväärsed. Niisiis, sõit oli taaskord - üllatus - pikk, ja seda katkestasid aeg-ajalt tehtavad peatused, sest mõni lehmakari ületas parasjagu teed. Muidugi ei saa unustada ka teeäärset "kiirtoiduputkat", mis oli esimene arglik kontakt Kambodža maakultuuriga. ATM-ist, panga- ega krediitkaardist polnud keegi isegi kunagi kuulnud, millest ei oleks kusjuures erilist hullu olnud, ent siinkirjutaja kõht oli äärmiselt tühi, taskus aga vedeles 15 eesti krooni, 20 tai bahti ja mõned sendid, kindlasti aga mitte riele ega dollareid, millega siinne asjaajamine käib. Lõpuks igatahes jõudis meie vana, aga vapralt vastupidav sõiduvahend Siem Reapi.
Linna nimi tähendab LP sõnul tõlkes Siamese Defeated, mis tõepoolest on päris vaimukas nimi kohale nii Tai (endine Siiam) lähedal. Esimene mulje Siem Reapist oli see, et kurat, selline oleks Tai pidanud olema. Palmid, võrreldes Bangkokiga ikka väga puhtad tänavad, palju vähem pealetükkivaid inimesi, sume suveöine õhk, esteetiliselt palju meeldivamad kujud ja tõesti odavad hinnad. Hotellitoa kahele inimesele tasuta wifi ja korraliku vannitoaga saab 8 dollari eest päevas. Bangkoki veidi kallimast toast on mul siiamaani sügavad hingelised haavad, mis võisid tekkida umbes 7nda prussaka ajal või sellel hetkel, mil üks paks saksa turist ei harrastanud jagatud vannitoas uste sulgemist.
Kahe õhtuga on Löödud Siiamlaste Linnas toimunud päris palju toredat. Backpackereid jagub siia igale maitsele ja iga nurga peale, sekka suhtlushimulisi kohalikke, kelle inglise keel on enamasti märkimisväärset parem kui taidel. Ootamatult on ka ööelu päris huvitav. Näiteks leidsin ma Bed Supperclubi (Bangkoki üks pisut ülehinnatud, aga muidu täitsa tore öölokaal) kohaliku analoogi, mis on umbes 11 korda odavam, ja baari nimega Angkor What?, mida eristab kodusest Zavoodist ainult see, et Angkor What? on palju lahedam.
Igatahes, tuk-tukijuhid on peaaegu sama nahaalsed kui Bangkokis, aga vähemalt teevad nad oma tööd huumoriga. Tänu neile olen ma aru saanud trikist, kuidas tutvuda parima kohaliku toiduga. Nimelt, vaatamata sellele, et siinne söök on vaimustav, on mul juba teist nädalat soov olnud degusteerida lääne rämpstoiduketi KFC tooteid. Bangkokis see ei õnnestunud, sest KFC oli alati kinni, Siem Reapis pidi aga varemmainitud asutus olema ööpäevaringselt avatud. Täna hommikul umbes poole kuue paiku oma hotelli poole kulgedes tundus KFC külastamine taaskord nagu hea idee. Lõppude lõpuks peab ju ükskord õnneks ka minema, eks? Hüppan mina siis tuk-tuki peale nagu ikka, juht noogutab vigases inglise keeles väga entusiastlikult, et keieffsii, yes-yes, sõidutab mind natuke ringi ja viib siis kuhugi täiesti hüljatud pimedasse kõrvaltänavasse. Isegi antud olekus sain ma üpriski kiiresti aru, et KFC-ga tegemist ei ole. Kuna aga hämarale agulile vaatamata keegi mulle raudkangiga vastu vahtimist anda ei kavatsenud - take that, Lonely Planet! - ja silmi pingutades võis kaugemal isegi midagi söögikohasarnast näha, haaras siinkirjutajat jälle uudishimu. Ja viie minuti pärast vetika-kana-mereanninuudleid mugides selgus, et tegemist oli absoluutselt parimate nuudlitega, mida ma kunagi saanud olen.
Loo puänt on aga see, et teate, see ei olnud erand. Asi täiesti reaalselt käibki nii! Ütled tuk-tukijuhile, et sa tahad kohalikku toitu, ja ta viib sind kuhugi ülehinnatud igavasse peatänavarestorani. Ütled, et tahad KFC-d, ja iga kord lõpetad sa erinevas kangialuses 'restoranis', mille kulinaarsed pärlid veel pikalt meelde jäävad.
Üldse, ilma olukorraga leppimiseta siin naljalt hakkama ei saa. Eile, näiteks, oli terves linnaosas 9 tundi vool ära. Närvi minna ei ole mõtet, ehkki kohalike arusaamine elektrikilbi parandamisest seisneb selles, et viis meest seisavad metallkasti ees ja kratsivad nõutult pead. Kõigil on aega ja keegi väga ei muretse. Kui ei ole elektrit, siis ei ole, mine võta parem üks kokteil ja naudi elu.
Täna õhtul on plaan Siem Reapist pealinna Phnom Penhi poole liikuma hakata, et üle-ülehomme juba Laosesse minna. Enne tuleb muidugi ka kuulsa Angkor Wati templikompleksiga tutvuda. Tegelikult tahaks siin võluval maal palju kauem olla, aga kuna 5ndal läheb Laosest lennuk Malaisiasse, ja Laose viisat ei ole piirilt nii lihtne saada kui Kambodža oma, siis on vaja liikuda.
Pilte hetkel ei viitsi uploadida, Angkor Wat ootab.
Olge terved!
Ja kultuurielamus see tõepoolest ka oli. Ainus asi, mis 'täiuslikust' sõidust puudu jäi, oli paar kaagutavat kana vaguni vahekäikudes. Ehk siis kujutage ette peaaegu kuut tundi loksumist inimesi täistopitud räpases vagunis, mille toolid olid nii naeruväärselt ebamugavad, et see oleks päris naljakas, kui see nii kurb ei oleks. Kõik oleks siiski üpriski talutav olnud, aga kuna ma olin umbes kolm ööpäeva magamata, siis ei pakkunud erilist rõõmu fakt, et iga kord, kui mul peaaegu õnnestus sellest maisest põrgust unenägudemaale suigatada, tegi rong uue peatuse ning kõrvulukustavate pasunatega toidumüüjad (ma ei tee nalja) alustasid oma piinavat rituaali. Ma ei hakka siin kordama mõtteid, mis mul siis peast läbi käisid, või ideid, mida ma nende peal katsetada soovisin, aga ütleme lihtsalt, et midagi ilusat seal ei olnud.
Säästes teid pikast ja igavast jutust, kuidas korrumpeerunud ametnikud Eesti kodanikke Kambodža viisa taotlemisel üle lasid, ja sellest, kui naeruväärselt lihtne oli piiriületus, hüppame kohe punkti, kui ma istusin Poipetist õhukonditsioneeriga bussi ja sõitsin... noh, sellel hetkel ma ei kujutanud veel väga ette, kuhu. Üks asi, mis kohe selgeks sai, oli see, et Taiga enam tegemist ei ole. Õhk oli teine, inimesed olid teistsugused, isegi maastik oli kuidagi muutunud.
Buss Siem Reapi (kõlas nagu adekvaatne koht, kust oma Kambodža trippi alustada) jäi seletamatul põhjusel tund aega hiljaks, aga pärast paari nädalat Kagu-Aasias ei tundu sellised detailid enam eriliselt märkimisväärsed. Niisiis, sõit oli taaskord - üllatus - pikk, ja seda katkestasid aeg-ajalt tehtavad peatused, sest mõni lehmakari ületas parasjagu teed. Muidugi ei saa unustada ka teeäärset "kiirtoiduputkat", mis oli esimene arglik kontakt Kambodža maakultuuriga. ATM-ist, panga- ega krediitkaardist polnud keegi isegi kunagi kuulnud, millest ei oleks kusjuures erilist hullu olnud, ent siinkirjutaja kõht oli äärmiselt tühi, taskus aga vedeles 15 eesti krooni, 20 tai bahti ja mõned sendid, kindlasti aga mitte riele ega dollareid, millega siinne asjaajamine käib. Lõpuks igatahes jõudis meie vana, aga vapralt vastupidav sõiduvahend Siem Reapi.
Linna nimi tähendab LP sõnul tõlkes Siamese Defeated, mis tõepoolest on päris vaimukas nimi kohale nii Tai (endine Siiam) lähedal. Esimene mulje Siem Reapist oli see, et kurat, selline oleks Tai pidanud olema. Palmid, võrreldes Bangkokiga ikka väga puhtad tänavad, palju vähem pealetükkivaid inimesi, sume suveöine õhk, esteetiliselt palju meeldivamad kujud ja tõesti odavad hinnad. Hotellitoa kahele inimesele tasuta wifi ja korraliku vannitoaga saab 8 dollari eest päevas. Bangkoki veidi kallimast toast on mul siiamaani sügavad hingelised haavad, mis võisid tekkida umbes 7nda prussaka ajal või sellel hetkel, mil üks paks saksa turist ei harrastanud jagatud vannitoas uste sulgemist.
Kahe õhtuga on Löödud Siiamlaste Linnas toimunud päris palju toredat. Backpackereid jagub siia igale maitsele ja iga nurga peale, sekka suhtlushimulisi kohalikke, kelle inglise keel on enamasti märkimisväärset parem kui taidel. Ootamatult on ka ööelu päris huvitav. Näiteks leidsin ma Bed Supperclubi (Bangkoki üks pisut ülehinnatud, aga muidu täitsa tore öölokaal) kohaliku analoogi, mis on umbes 11 korda odavam, ja baari nimega Angkor What?, mida eristab kodusest Zavoodist ainult see, et Angkor What? on palju lahedam.
Igatahes, tuk-tukijuhid on peaaegu sama nahaalsed kui Bangkokis, aga vähemalt teevad nad oma tööd huumoriga. Tänu neile olen ma aru saanud trikist, kuidas tutvuda parima kohaliku toiduga. Nimelt, vaatamata sellele, et siinne söök on vaimustav, on mul juba teist nädalat soov olnud degusteerida lääne rämpstoiduketi KFC tooteid. Bangkokis see ei õnnestunud, sest KFC oli alati kinni, Siem Reapis pidi aga varemmainitud asutus olema ööpäevaringselt avatud. Täna hommikul umbes poole kuue paiku oma hotelli poole kulgedes tundus KFC külastamine taaskord nagu hea idee. Lõppude lõpuks peab ju ükskord õnneks ka minema, eks? Hüppan mina siis tuk-tuki peale nagu ikka, juht noogutab vigases inglise keeles väga entusiastlikult, et keieffsii, yes-yes, sõidutab mind natuke ringi ja viib siis kuhugi täiesti hüljatud pimedasse kõrvaltänavasse. Isegi antud olekus sain ma üpriski kiiresti aru, et KFC-ga tegemist ei ole. Kuna aga hämarale agulile vaatamata keegi mulle raudkangiga vastu vahtimist anda ei kavatsenud - take that, Lonely Planet! - ja silmi pingutades võis kaugemal isegi midagi söögikohasarnast näha, haaras siinkirjutajat jälle uudishimu. Ja viie minuti pärast vetika-kana-mereanninuudleid mugides selgus, et tegemist oli absoluutselt parimate nuudlitega, mida ma kunagi saanud olen.
Loo puänt on aga see, et teate, see ei olnud erand. Asi täiesti reaalselt käibki nii! Ütled tuk-tukijuhile, et sa tahad kohalikku toitu, ja ta viib sind kuhugi ülehinnatud igavasse peatänavarestorani. Ütled, et tahad KFC-d, ja iga kord lõpetad sa erinevas kangialuses 'restoranis', mille kulinaarsed pärlid veel pikalt meelde jäävad.
Üldse, ilma olukorraga leppimiseta siin naljalt hakkama ei saa. Eile, näiteks, oli terves linnaosas 9 tundi vool ära. Närvi minna ei ole mõtet, ehkki kohalike arusaamine elektrikilbi parandamisest seisneb selles, et viis meest seisavad metallkasti ees ja kratsivad nõutult pead. Kõigil on aega ja keegi väga ei muretse. Kui ei ole elektrit, siis ei ole, mine võta parem üks kokteil ja naudi elu.
Täna õhtul on plaan Siem Reapist pealinna Phnom Penhi poole liikuma hakata, et üle-ülehomme juba Laosesse minna. Enne tuleb muidugi ka kuulsa Angkor Wati templikompleksiga tutvuda. Tegelikult tahaks siin võluval maal palju kauem olla, aga kuna 5ndal läheb Laosest lennuk Malaisiasse, ja Laose viisat ei ole piirilt nii lihtne saada kui Kambodža oma, siis on vaja liikuda.
Pilte hetkel ei viitsi uploadida, Angkor Wat ootab.
Olge terved!
Monday, July 26, 2010
Koh Phangan
Koh Phangan oli ilus. Pärast pikka-pikka rongisõitu – ja ma pean mainima, et Eesti kõige lagunenumadki piimarongid tunduvad Tai raudmassiividega võrreldes päris luksuslikud – mis polnudki nii igav, kui oodata võis, sest restoranivagunisse kogunes päris huvitav rahvusvaheline seltskond, pärast õõtsuvat praami ja veel õõtsuvamat taksosõitu olin ma kohal. Kujutage ette randa, mille liiv ongi täpselt nii kollane kui turismibüroode reklaamfotodel, kus palmide otsast kukuvad iga natukese aja tagant kookospähklid alla ja kus meri ongi täpselt nii siniroheline nagu lauludes. Ja öösel süttivad sajad tuled, värvides lained kõikvõimalikesse erinevatesse toonidesse. Minu majake oli saarekese kõige kuulsama peoranna ääres, umbes 15 meetrit merest. Täiuslik, kas pole?
Esimesel päeval tabas mind kummaline eufooria, kui ma taipasin, et järgnevad kaheksa päeva pole mul vaja millegi üle muretseda, noh, peale selle, millises rannaäärses baaris suplemise vahepeal kokteile rüübata. Teise päeva veetsin ma tundide viisi meres ulpides, taustaks rannabaaride ülitsill muusika, suheldes, tantsides ja elu nautides. Oi, ja inimesi oli seal igasuguseid. Täiesti ootamatult avastasin ma ennast ühel hetkel Iisraeli sõjaväe luureosakonnast just välja pääsenud noormehega keskpäeval õlut joomas ning poliitika üle arutamas, teisel hetkel jällegi briti hipidega kõvasti ja valesti lõkkelaule üürgamas. Ei ole vist ühtegi riiki või rahvust, mille esindajat seal kohata ei võinud, välja arvatud ehk Põhja-Korea.
Terve Koh Phangan ongi mõeldud turistidele. See on täiuslik väljamõeldud maailm neoontulede, muusika, palmide, basseinide, restoranide, baaride, Simpsonite telemaratonide, paadilaenutuste ja poodidega. Haadrini rannal, kus mina peatusin, ei saanud pidu kunagi otsa. Iga päevaga ilmus saarele üha rohkem ja rohkem inimesi, sest 28ndal toimub seal legendaarne Full Moon Party, millest ma kindlasti osa võtta kavatsesin. Kuni…
Eile, kolmanda päeva pärastlõunal sain ma aru, et ma ei viitsi enam päevagi Koh Phanganil olla. Jah, see oli ilus, jah, see oli lõbus ja kindlasti oli see muretu koht, aga mingist hetkest hakkas absoluutselt kõik korduma. Võtsin Lonely Planeti lahti, sest wifit minu tagasihoidlikus ’häärberis’ muidugi ei olnud, ja otsustasin, et aitab kah, rannapeole võin ma Pühajärvele ka minna, aga Kambodžat juba Eestis ei näe. Suvalisest turismibüroost ostsin esimese pileti Bangkokki ja täna hommikul olin juba Inglite Linna poole teel.
Sõit ei olnud just kergete killast, sest just sellel hetkel, kui takso pidi hotelli juurest sadamasse minema, algas kõige uskumatum torm. Muidu polekski sellest ehk nii hullu olnud, aga kuna kohalikud ehitusmeistrid võtavad oma tööd nähtavasti üpriski muretult, sanukiga, kui nende enda keelt kasutada, ja elektrikutest või elementaarsest teedeplaneerimisest ärme üldse räägigi, siis oli torm ainsa sadamasse viiva tee peale murdnud kümneid meetreid elektritraate. Vigases inglise keeles vinguv ühistakso juht seletas, et katamaraanile jõudmine on võimatu, ise aeg-ajalt kummalisi telefonikõnesid tehes ja kergelt muiates. Autosolnud USA kodanik, kellel oli vaja lennukile jõuda, nägi välja, nagu ta saaks kohe närvivapustuse, mina aga mõtlesin, et täitsa naljakas, rannamajakese viimane broneeritud öö sai spontaansuse tõttu üle lastud, kuid saarelt ära ei saagi. Peaaegu nagu paradiis oleks natuke solvunud, et keegi julgeb enne õiget aega minema minna.
Igatahes, lõpuks, pärast pikka ja üpriski sisutut arutelu otsustasid taksojuhid, et kes tahab laevale jõuda, see kõndigu jalgsi elektritraatidest mööda, ja teisele poole tuleb neile takso vastu. Kaks aktsendi järgi Hollandist pärit tüdrukut muutusid näost valgeks, rääkisid midagi tervisest, ohtlikkusest ja muust sellisest, ning kadusid oma hotelli tagasi. Meie, ülejäänud, võtsime oma kotid-kohvrid kätte, ohkasime ja hakkasime kõndima. Kuna ma hetkel seda teksti kirjutan, siis võib eeldada, et nähtavasti surma ei saanud ja laevale jõudsin ka.
Katamaraanisõit oli juba iseenesest huvitav, sest tormise mere tõttu oli kohati üpriski raske aru saada, kummal pool oli vesi ja kummal pool taevas. Ma ei ole vist kunagi näinud nii palju inimesi korraga merehaiged olemas. Noh, olgem ausad, olukorrale aitas ilmselgelt kaasa ka see, et ekraanidel näidati Twilighti. Vaene teenindav personal jooksis istmete vahel, aeg-ajalt mõneks sekundiks õhku tõustes, kilekotid käes ja väga pingutatud naeratus ees, mis on ka mõistetav, sest ma ei ole kindel, kas mina ikka suudaks siiralt rõõmustada, kui kakskümmend inimest korraga oma sisikonda väljutaksid ning mina seda koristama peaks.
Viimaks, kõigest tunniajase hilinemisega, mis tähendab Tai puhul peadpööritavalt täpseks ajaks jõudmist, olin ma taas palavas uimastava lõhnaga Bangkokis, kus tuk-tukijuhid ja kaupmehed kogunevad farangide (mitteasiaadid) ümber nagu piraajad eriti mahlast lihatükki nähes, rotid jooksevad endiselt tänavatel ja melu ei lakka kunagi. Nüüd, kuskil Khao San Roadi suvalise võõrastemaja, mille õhukonditsioneeril on ainult üks olek: antarktiline, kivikõval voodil passides, jõudis mulle just kohale, et mul ei ole tegelikult õrna amugi, kas Kambodžas ja Laoses on malaariat, kuidas seal täpselt piirilt viisat saada või kuidas seal täpselt ikkagi nende miinidega on, aga eks ma siis paari tunni pärast näen.
Kodu on seitsme erineva lennujaama kaugusel, just arvutasin.
Seniks nägemiseni. Mingihetk üritan siia pilte ka riputada.
Wish me luck.
Esimesel päeval tabas mind kummaline eufooria, kui ma taipasin, et järgnevad kaheksa päeva pole mul vaja millegi üle muretseda, noh, peale selle, millises rannaäärses baaris suplemise vahepeal kokteile rüübata. Teise päeva veetsin ma tundide viisi meres ulpides, taustaks rannabaaride ülitsill muusika, suheldes, tantsides ja elu nautides. Oi, ja inimesi oli seal igasuguseid. Täiesti ootamatult avastasin ma ennast ühel hetkel Iisraeli sõjaväe luureosakonnast just välja pääsenud noormehega keskpäeval õlut joomas ning poliitika üle arutamas, teisel hetkel jällegi briti hipidega kõvasti ja valesti lõkkelaule üürgamas. Ei ole vist ühtegi riiki või rahvust, mille esindajat seal kohata ei võinud, välja arvatud ehk Põhja-Korea.
Terve Koh Phangan ongi mõeldud turistidele. See on täiuslik väljamõeldud maailm neoontulede, muusika, palmide, basseinide, restoranide, baaride, Simpsonite telemaratonide, paadilaenutuste ja poodidega. Haadrini rannal, kus mina peatusin, ei saanud pidu kunagi otsa. Iga päevaga ilmus saarele üha rohkem ja rohkem inimesi, sest 28ndal toimub seal legendaarne Full Moon Party, millest ma kindlasti osa võtta kavatsesin. Kuni…
Eile, kolmanda päeva pärastlõunal sain ma aru, et ma ei viitsi enam päevagi Koh Phanganil olla. Jah, see oli ilus, jah, see oli lõbus ja kindlasti oli see muretu koht, aga mingist hetkest hakkas absoluutselt kõik korduma. Võtsin Lonely Planeti lahti, sest wifit minu tagasihoidlikus ’häärberis’ muidugi ei olnud, ja otsustasin, et aitab kah, rannapeole võin ma Pühajärvele ka minna, aga Kambodžat juba Eestis ei näe. Suvalisest turismibüroost ostsin esimese pileti Bangkokki ja täna hommikul olin juba Inglite Linna poole teel.
Sõit ei olnud just kergete killast, sest just sellel hetkel, kui takso pidi hotelli juurest sadamasse minema, algas kõige uskumatum torm. Muidu polekski sellest ehk nii hullu olnud, aga kuna kohalikud ehitusmeistrid võtavad oma tööd nähtavasti üpriski muretult, sanukiga, kui nende enda keelt kasutada, ja elektrikutest või elementaarsest teedeplaneerimisest ärme üldse räägigi, siis oli torm ainsa sadamasse viiva tee peale murdnud kümneid meetreid elektritraate. Vigases inglise keeles vinguv ühistakso juht seletas, et katamaraanile jõudmine on võimatu, ise aeg-ajalt kummalisi telefonikõnesid tehes ja kergelt muiates. Autosolnud USA kodanik, kellel oli vaja lennukile jõuda, nägi välja, nagu ta saaks kohe närvivapustuse, mina aga mõtlesin, et täitsa naljakas, rannamajakese viimane broneeritud öö sai spontaansuse tõttu üle lastud, kuid saarelt ära ei saagi. Peaaegu nagu paradiis oleks natuke solvunud, et keegi julgeb enne õiget aega minema minna.
Igatahes, lõpuks, pärast pikka ja üpriski sisutut arutelu otsustasid taksojuhid, et kes tahab laevale jõuda, see kõndigu jalgsi elektritraatidest mööda, ja teisele poole tuleb neile takso vastu. Kaks aktsendi järgi Hollandist pärit tüdrukut muutusid näost valgeks, rääkisid midagi tervisest, ohtlikkusest ja muust sellisest, ning kadusid oma hotelli tagasi. Meie, ülejäänud, võtsime oma kotid-kohvrid kätte, ohkasime ja hakkasime kõndima. Kuna ma hetkel seda teksti kirjutan, siis võib eeldada, et nähtavasti surma ei saanud ja laevale jõudsin ka.
Katamaraanisõit oli juba iseenesest huvitav, sest tormise mere tõttu oli kohati üpriski raske aru saada, kummal pool oli vesi ja kummal pool taevas. Ma ei ole vist kunagi näinud nii palju inimesi korraga merehaiged olemas. Noh, olgem ausad, olukorrale aitas ilmselgelt kaasa ka see, et ekraanidel näidati Twilighti. Vaene teenindav personal jooksis istmete vahel, aeg-ajalt mõneks sekundiks õhku tõustes, kilekotid käes ja väga pingutatud naeratus ees, mis on ka mõistetav, sest ma ei ole kindel, kas mina ikka suudaks siiralt rõõmustada, kui kakskümmend inimest korraga oma sisikonda väljutaksid ning mina seda koristama peaks.
Viimaks, kõigest tunniajase hilinemisega, mis tähendab Tai puhul peadpööritavalt täpseks ajaks jõudmist, olin ma taas palavas uimastava lõhnaga Bangkokis, kus tuk-tukijuhid ja kaupmehed kogunevad farangide (mitteasiaadid) ümber nagu piraajad eriti mahlast lihatükki nähes, rotid jooksevad endiselt tänavatel ja melu ei lakka kunagi. Nüüd, kuskil Khao San Roadi suvalise võõrastemaja, mille õhukonditsioneeril on ainult üks olek: antarktiline, kivikõval voodil passides, jõudis mulle just kohale, et mul ei ole tegelikult õrna amugi, kas Kambodžas ja Laoses on malaariat, kuidas seal täpselt piirilt viisat saada või kuidas seal täpselt ikkagi nende miinidega on, aga eks ma siis paari tunni pärast näen.
Kodu on seitsme erineva lennujaama kaugusel, just arvutasin.
Seniks nägemiseni. Mingihetk üritan siia pilte ka riputada.
Wish me luck.
Tuesday, July 20, 2010
Krung Thep
Ma olen hakanud aru saama, et Bangkok ei olegi ainult koht, vaid pigem on tegemist omadussõnaga, mis võtab kõik kokku.
Taksojuht sõidab 8kilomeetrise tee maha ainult esimest käiku kasutades, kusjuures tema sidurilahutamise oskus on nii kohutav, et sa oled esimest korda elus täiesti merehaige? See on Bangkok. Eluheidikud on järjekorras, et pargipingil magada, sest pinke on vähe ja kodutuid palju? See on Bangkok. Kaubanduskeskused meenutavad rohkem turgu kui adekvaatset kohta midagi kvaliteetset soetada? Muidugi, see on Bangkok. Koerad-kassid nälgivad ja on nii kõhnad, et paistavad peaaegu läbi, samas kui rotid on nii paksud, et suudavad ennast vaevu liigutada? Bangkok. Inimesed söövad suppi ja joovad karastusjooke(!) tavalistest kilekottidest? Mhmh, Bangkok. Koristaja veedab oma päeva alati sinu hotellitoa ukse taga ja räägib pidevalt oma ülivalju raadiosaatjaga just siis, kui sina üritad vigase õhukonditsioneeri kiuste pärast pikaleveninud ööd natukenegi magada? Jah, Bangkok. Linnaosades nagu Patpong kleebivad üheööliblikad ennast külge kõigele, mis liigub ja omab rahakotti. Väga tavaline on see, et peres on kaks last, õde ja vend. Vend on politseinik, õde prostituut. Ikka Bangkok.
Ehk siis füüsikaseadused, moraalinormid, liikluseeskirjad ja kõik muu selline ei kehti siin. Seda ei saa isegi võtta mingil läänelikul hea-halb skaalal, vaid see on lihtsalt Bangkok.
Niisiis, käsil on üheksas päev Inglite Linnas ja see nimi on isegi üpriski tabav, kuigi selle linna võrksukkades ning hinnasiltidega inglitest arvatavasti pühapäevakoolis ei räägita.
Ma pean tunnistama, et enam-vähem pärast seitsmendat päeva asendus mu esialgne vaimustus kerge väsimuse ja tüdimusega. Jah, alguses tundus naljakas, kui bussitäis inimesi näitavad sinu peale näpuga, teevad bussaknast pilte ja lehvitavad sulle ülientusiastlikult, kui sa parasjagu tüdinud näoga oled ning ülekäigurajal põrgukuumust trotsid, kõik lihtsalt sellepärast, et sa oled blond ja teisest rassist. Aga umbes sellel hetkel, kui kaks Dubai ajukääbikut üritasid mind üleeile peol vägivaldselt taksosse ning seejärel oma koopasse (loe: hotellituppa) lohistada, kusjuures taksojuht oli täiesti nende poolel, sain ma aru, et tegelikult pole see nii naljakas midagi. Või näiteks see, et eile öösel kohtusin ma järjekordselt oma personaal-stalkeriga, kes mind alati füüsiliselt ja väga-väga pealetükkivalt enda juurde tõmbab ja pildistama hakkab. Kusjuures eile demonstreeris ta mulle fotokausta tema iPhone'is, kus olin mina umbes neljal erineval üritusel ja vähemalt pooltel juhtudel ka absoluutselt õndsas teadmatuses, et keegi mind jäädvustab. Selliseid seiku on veel ja veel, aga kuna tegemist on väga ülevaatliku reisiblogiga, mitte pika heietusega teemal "Kati ja tema kurb elusaatus", siis ma antud teemal enam pikemalt ei peatu. Igatahes, kõik see tähelepanu ja pealetükkivus ei ole absoluutselt meelitav, egobuusti andev või lahe, see on päris ilge ja häiriv.
Aga nüüd olen ma rääkinud ainult negatiivsetest asjadest. Tegelikult on siin muidugi ka pööraselt toredaid inimesi ja kohti. Inglased, iirlased, hollandlased, hiinlased, sakslased, taid ise... Mulle meeldib see avarus, et kuskil täiesti pärapõrgus ringi kõndides võid sa järsku avastada kõige lahedama džässiklubi, baari, restorani, lihtsalt klubi või tänavanurga, kus sa kunagi olnud oled. Kell kaheksa hommikul - pärast pikka, lärmakat ja üldsegi mitte intellektuaalset ööd - võid sa leida ennast kuskil tänavakohvikus nuudleid söömas ja kontvõõraga teie ühisest lemmikraamatust ning poliitikast rääkimas.
Üks asi, mis mind siiski vahepeal metsikult häirib, on siinne (kohatine, et poliitiliselt korrektne olla) loomingulisuse puudumine ja käegalöömine. Just nimelt - liiga palju kasutatakse valmislahendusi - seda nii tänavapildis, müügikultuuris või üldse suhtumises. Siin ei paista silma neid noori vihaseid tegijaid, kes unistaks, ehitaks, looks, lammutaks, muudaks... Muidugi ei saa ma väita, et neid üldse ei ole, ja üldse olen ma Bangkokis ainult 9 päeva olnud. Kindlasti on miljoneid asju, mida ma näinud või kogenud pole, aga üldine mulje jääb küll selline. Isegi graffitit on sellise suure ja räpase linna kohta hämmastavalt vähe. Veelgi enam, kui seda ka esineb, siis on tegu mingi igava neutraalse sõnaga, mis on kõige tüüpilisema kujundusega ja näeb lihtsalt mannetu välja.
Igatahes, homme on aeg järgmisesse kohta minna, täpsemalt Koh Pha Ngan'i saarele Lõuna-Tais, kus on meri, päike ja täiuslikud paradiisirannad, kui Lonely Planetit uskuda. Mitte et nad siiani väga täppi oleks pannud.
Ees seisab 13tunnine sõit ilma õhukonditsioneerita rongis, sest tuleb välja, et kõik muu oli juba ammu välja müüdud. See on see, kui kõike viimasel hetkel teha. Aga eks siis näis.
Ahjaa, ja kuna uudishimu Ping Pong Show olemuse suhtes oli üllatavalt suur, siis palun väga, olge lahked: Ping Pong Show
Bye, Bangkok.
Taksojuht sõidab 8kilomeetrise tee maha ainult esimest käiku kasutades, kusjuures tema sidurilahutamise oskus on nii kohutav, et sa oled esimest korda elus täiesti merehaige? See on Bangkok. Eluheidikud on järjekorras, et pargipingil magada, sest pinke on vähe ja kodutuid palju? See on Bangkok. Kaubanduskeskused meenutavad rohkem turgu kui adekvaatset kohta midagi kvaliteetset soetada? Muidugi, see on Bangkok. Koerad-kassid nälgivad ja on nii kõhnad, et paistavad peaaegu läbi, samas kui rotid on nii paksud, et suudavad ennast vaevu liigutada? Bangkok. Inimesed söövad suppi ja joovad karastusjooke(!) tavalistest kilekottidest? Mhmh, Bangkok. Koristaja veedab oma päeva alati sinu hotellitoa ukse taga ja räägib pidevalt oma ülivalju raadiosaatjaga just siis, kui sina üritad vigase õhukonditsioneeri kiuste pärast pikaleveninud ööd natukenegi magada? Jah, Bangkok. Linnaosades nagu Patpong kleebivad üheööliblikad ennast külge kõigele, mis liigub ja omab rahakotti. Väga tavaline on see, et peres on kaks last, õde ja vend. Vend on politseinik, õde prostituut. Ikka Bangkok.
Ehk siis füüsikaseadused, moraalinormid, liikluseeskirjad ja kõik muu selline ei kehti siin. Seda ei saa isegi võtta mingil läänelikul hea-halb skaalal, vaid see on lihtsalt Bangkok.
Niisiis, käsil on üheksas päev Inglite Linnas ja see nimi on isegi üpriski tabav, kuigi selle linna võrksukkades ning hinnasiltidega inglitest arvatavasti pühapäevakoolis ei räägita.
Ma pean tunnistama, et enam-vähem pärast seitsmendat päeva asendus mu esialgne vaimustus kerge väsimuse ja tüdimusega. Jah, alguses tundus naljakas, kui bussitäis inimesi näitavad sinu peale näpuga, teevad bussaknast pilte ja lehvitavad sulle ülientusiastlikult, kui sa parasjagu tüdinud näoga oled ning ülekäigurajal põrgukuumust trotsid, kõik lihtsalt sellepärast, et sa oled blond ja teisest rassist. Aga umbes sellel hetkel, kui kaks Dubai ajukääbikut üritasid mind üleeile peol vägivaldselt taksosse ning seejärel oma koopasse (loe: hotellituppa) lohistada, kusjuures taksojuht oli täiesti nende poolel, sain ma aru, et tegelikult pole see nii naljakas midagi. Või näiteks see, et eile öösel kohtusin ma järjekordselt oma personaal-stalkeriga, kes mind alati füüsiliselt ja väga-väga pealetükkivalt enda juurde tõmbab ja pildistama hakkab. Kusjuures eile demonstreeris ta mulle fotokausta tema iPhone'is, kus olin mina umbes neljal erineval üritusel ja vähemalt pooltel juhtudel ka absoluutselt õndsas teadmatuses, et keegi mind jäädvustab. Selliseid seiku on veel ja veel, aga kuna tegemist on väga ülevaatliku reisiblogiga, mitte pika heietusega teemal "Kati ja tema kurb elusaatus", siis ma antud teemal enam pikemalt ei peatu. Igatahes, kõik see tähelepanu ja pealetükkivus ei ole absoluutselt meelitav, egobuusti andev või lahe, see on päris ilge ja häiriv.
Aga nüüd olen ma rääkinud ainult negatiivsetest asjadest. Tegelikult on siin muidugi ka pööraselt toredaid inimesi ja kohti. Inglased, iirlased, hollandlased, hiinlased, sakslased, taid ise... Mulle meeldib see avarus, et kuskil täiesti pärapõrgus ringi kõndides võid sa järsku avastada kõige lahedama džässiklubi, baari, restorani, lihtsalt klubi või tänavanurga, kus sa kunagi olnud oled. Kell kaheksa hommikul - pärast pikka, lärmakat ja üldsegi mitte intellektuaalset ööd - võid sa leida ennast kuskil tänavakohvikus nuudleid söömas ja kontvõõraga teie ühisest lemmikraamatust ning poliitikast rääkimas.
Üks asi, mis mind siiski vahepeal metsikult häirib, on siinne (kohatine, et poliitiliselt korrektne olla) loomingulisuse puudumine ja käegalöömine. Just nimelt - liiga palju kasutatakse valmislahendusi - seda nii tänavapildis, müügikultuuris või üldse suhtumises. Siin ei paista silma neid noori vihaseid tegijaid, kes unistaks, ehitaks, looks, lammutaks, muudaks... Muidugi ei saa ma väita, et neid üldse ei ole, ja üldse olen ma Bangkokis ainult 9 päeva olnud. Kindlasti on miljoneid asju, mida ma näinud või kogenud pole, aga üldine mulje jääb küll selline. Isegi graffitit on sellise suure ja räpase linna kohta hämmastavalt vähe. Veelgi enam, kui seda ka esineb, siis on tegu mingi igava neutraalse sõnaga, mis on kõige tüüpilisema kujundusega ja näeb lihtsalt mannetu välja.
Igatahes, homme on aeg järgmisesse kohta minna, täpsemalt Koh Pha Ngan'i saarele Lõuna-Tais, kus on meri, päike ja täiuslikud paradiisirannad, kui Lonely Planetit uskuda. Mitte et nad siiani väga täppi oleks pannud.
Ees seisab 13tunnine sõit ilma õhukonditsioneerita rongis, sest tuleb välja, et kõik muu oli juba ammu välja müüdud. See on see, kui kõike viimasel hetkel teha. Aga eks siis näis.
Ahjaa, ja kuna uudishimu Ping Pong Show olemuse suhtes oli üllatavalt suur, siis palun väga, olge lahked: Ping Pong Show
Bye, Bangkok.
Friday, July 16, 2010
Inglite Linn
Bangkokil on umbes miljon erinevat nägu.
Kõige esimene asi, mis lennujaama taksost maha astudes kohe endast märku annab, on lõhn. See imelik iseäralik Bangkoki lõhn, mis koosneb lämbest palavusest, mustusest, autode heitgaasist, tänavaputkades valmistatavast toidust ja millestki täiesti seletamatust.
Esimese öö veetsin ma lausa naeruväärselt luksuslike ruumide ja teenindusega viietärnihotellis, mille ühetoalise sviidi voodi purunes üllatuslikult viie esimese minuti jooksul. Selle tagajärjel leidis siinkirjutaja ennast poole tunni pärast kõrvaltoast, mis oli umbes kaks kuni kolm korda nii suur kui mu korter, omas kolme rõdu, kolme vannituba kahte elutuba ja kahte magamistuba. Kõik see toimus hotelli töötajate püsinaeratuste, vabandamiste ja kummarduste saatel, ning muidugi ei küsitud selle eest lisaraha. Loomulikult oli kõik vaimustav, vaade oli, noh, kui mitte miljoni dollari, siis vähemalt miljoni bahti oma, aga päris Bangkokiga oli sellel umbes sama palju ühist kui ameerika jalgpallil ja kilpkonnadel.
Nüüd, pärast viit ööd ja neljandat hotelli Inglite Linnas, nagu seda kutsutakse, pärast päikesepõletust, palavust ja erinevaid linnaosasid, on pilt hoopis teine.
Mitte ükski hotell ei ole nii ilus, kui kodulehel reklaamitakse, mis on muidugi ilmselge. "Taskukohase hinnaga luksuslik hotell õhukonditsioneeri ja katusebasseiniga", kus ma hetkel viibin, tähendab reaalsuses seda, et kümnendal korrusel on vannist natuke suurem anum veega, mida puhastati viimati umbes 2006ndal aastal, ning toas on laes ebamäärane rest, millest tuleb veidra lõhnaga sooja õhku. Muidugi on see endiselt parem, kui seljakotirändurite meka, Khao San Roadi kolmesajabahtine (umbes 120 eeku) tuba, mille ruumid meenutasid pigem vana ja väga räsitud garaaži, mitte magamiskohta.
Üldiselt räägitaksegi, et väga paljud turistid ei jõuagi kunagi Khao San Roadist kaugemale, ja ma saan aru, miks see nii on. Linnaosa, mis ei maga kunagi, pakub odavat alkoholi, haiget meelelahutust (te ei taha teada, misasi on "Ping Pong Show") ja miljonit ning ühte muud võimalust, kuidas taskukohaselt elu nautida ning mitte millegi üle muretseda, muidugi peale selle, millisesse baari seekord maha istuda ja milliseid joovastavaid aineid täna tarvitada. See oli ülimalt lõbus, ausalt. Pärast paari päeva hakkas kogu sealne elu aga kuidagi korduvana tunduma, lõplik arusaamine tekkis umbes-täpselt sellel hetkel, mil ma sain aru, et ma tean peaaegu pooli purjus briti turiste kui mitte nime, siis nägupidi. Tõeline home away from home.
Muud linnaosad on palju huvitavamad. Hetkel olen ma Sukhumvitis, aga on ka Silom, Siam ja nii edasi, ja nii edasi... Igatahes, suurte pilvelõhkujate vahel ja luksuslike "elustiilikaubamajade" õhukonditsioneeriga koridorides käivad ringi kohalikud uusrikkad, trofeenaised, kontoritöölised, pintsaklipslased ning muidugi "trenditeadlikud noored", Starbucksi kohvitops käes, ja imiteerivad igati läänelikku elustiili. Tänavapildis on rohkem tumendatud klaasidega maastureid, kui ma elu sees näinud olen. Nende vahel põikavad aga räsitud kastiga mootorrattaid meenutavad tuk-tukid, mille juhtide ainus eesmärk on turistidelt raha välja petta, kümme meetrit kaubanduskeskustest on ööturud, kus müüakse paarikümnekrooniseid odavaid riideid ja kohapeal küpsetatud üpriski tõenäoliselt salmonelloosibakteriga maitsestatud kevadrulle. Sada meetrit peatänavast eemal on rajoonid, mille lagunenud majad püsivad püsti kõiki loodusseadusi eirates. Ma tahaks teada, kes täpselt tuli selle lause peale, et Tai on naeratuste maa. Jah, hotellide teenindav personal teeb seda, kahtlase muigega tuk-tukijuhid teevad seda, kui neil on vaja midagi saada, kaupluste müüjad teevad seda, aga päris inimesed on siin nagu inimesed ikka. Üleeile eksisin ma hotelli poole kõndides mõned meetrid ära ja sattusin täiesti teise maailma. Kujutage ette räpaseid tänavaid ilma ainsagi turisti ega taksota, rotid jooksevad igal pool ringi. Kõigest äärmiselt mustad söögiputkad ja täiesti uskumatult palju valgustatud angaare, kus väga tülpinud näoga naised ja mehed istuvad õmblusmasinate taga, kangarullid ees, ja teevad piltlikult öeldes neid kolmekümneviiekrooniseid "Uugo Bossi" alukaid, mida Sepa ja Kadaka turult nii soodsalt osta saab. Ei näinud nagu kedagi naeratamas.
Üldse meenutab see natukene mu Venemaa külastamise kogemusi. Ehk siis rikkad on siin ikka väga rikkad ja vaesed on siin ikka kirjeldamatult vaesed.
Tegelikult on veel nii palju asju, millest rääkida tahaks, aga seda saabki ainult ise kogeda. Ma olen meeletult õnnelik, et ma siia tulin. Bangkok on pöörane, palav ja absoluutselt vaimustav linn, kus võib absoluutselt kõike juhtuda ja juhtubki. Padusadu ning äikesetormid vahelduvad kõrvetava päikesega. Liiklus ei allu mingitele reeglitele, absoluutselt mittemingisugustele. Ööelu on lihtsalt metsik. Söök on ülimalt maitsev, kui õige koht leida. Linnavaated on võimsad. Skytrainis loevad inimesed kohalikku mangat, mis on juba iseenesest ulmeline. Buddha kujusid leiab isegi McDonaldsist. Inimesi jälgida on nii huvitav.
Arvatavasti seda ei saagi paremini kirjeldada kui lihtsa lausega: Bangkok never leaves you bored or hungry.
I'm off to Chinatown.
Kõige esimene asi, mis lennujaama taksost maha astudes kohe endast märku annab, on lõhn. See imelik iseäralik Bangkoki lõhn, mis koosneb lämbest palavusest, mustusest, autode heitgaasist, tänavaputkades valmistatavast toidust ja millestki täiesti seletamatust.
Esimese öö veetsin ma lausa naeruväärselt luksuslike ruumide ja teenindusega viietärnihotellis, mille ühetoalise sviidi voodi purunes üllatuslikult viie esimese minuti jooksul. Selle tagajärjel leidis siinkirjutaja ennast poole tunni pärast kõrvaltoast, mis oli umbes kaks kuni kolm korda nii suur kui mu korter, omas kolme rõdu, kolme vannituba kahte elutuba ja kahte magamistuba. Kõik see toimus hotelli töötajate püsinaeratuste, vabandamiste ja kummarduste saatel, ning muidugi ei küsitud selle eest lisaraha. Loomulikult oli kõik vaimustav, vaade oli, noh, kui mitte miljoni dollari, siis vähemalt miljoni bahti oma, aga päris Bangkokiga oli sellel umbes sama palju ühist kui ameerika jalgpallil ja kilpkonnadel.
Nüüd, pärast viit ööd ja neljandat hotelli Inglite Linnas, nagu seda kutsutakse, pärast päikesepõletust, palavust ja erinevaid linnaosasid, on pilt hoopis teine.
Mitte ükski hotell ei ole nii ilus, kui kodulehel reklaamitakse, mis on muidugi ilmselge. "Taskukohase hinnaga luksuslik hotell õhukonditsioneeri ja katusebasseiniga", kus ma hetkel viibin, tähendab reaalsuses seda, et kümnendal korrusel on vannist natuke suurem anum veega, mida puhastati viimati umbes 2006ndal aastal, ning toas on laes ebamäärane rest, millest tuleb veidra lõhnaga sooja õhku. Muidugi on see endiselt parem, kui seljakotirändurite meka, Khao San Roadi kolmesajabahtine (umbes 120 eeku) tuba, mille ruumid meenutasid pigem vana ja väga räsitud garaaži, mitte magamiskohta.
Üldiselt räägitaksegi, et väga paljud turistid ei jõuagi kunagi Khao San Roadist kaugemale, ja ma saan aru, miks see nii on. Linnaosa, mis ei maga kunagi, pakub odavat alkoholi, haiget meelelahutust (te ei taha teada, misasi on "Ping Pong Show") ja miljonit ning ühte muud võimalust, kuidas taskukohaselt elu nautida ning mitte millegi üle muretseda, muidugi peale selle, millisesse baari seekord maha istuda ja milliseid joovastavaid aineid täna tarvitada. See oli ülimalt lõbus, ausalt. Pärast paari päeva hakkas kogu sealne elu aga kuidagi korduvana tunduma, lõplik arusaamine tekkis umbes-täpselt sellel hetkel, mil ma sain aru, et ma tean peaaegu pooli purjus briti turiste kui mitte nime, siis nägupidi. Tõeline home away from home.
Muud linnaosad on palju huvitavamad. Hetkel olen ma Sukhumvitis, aga on ka Silom, Siam ja nii edasi, ja nii edasi... Igatahes, suurte pilvelõhkujate vahel ja luksuslike "elustiilikaubamajade" õhukonditsioneeriga koridorides käivad ringi kohalikud uusrikkad, trofeenaised, kontoritöölised, pintsaklipslased ning muidugi "trenditeadlikud noored", Starbucksi kohvitops käes, ja imiteerivad igati läänelikku elustiili. Tänavapildis on rohkem tumendatud klaasidega maastureid, kui ma elu sees näinud olen. Nende vahel põikavad aga räsitud kastiga mootorrattaid meenutavad tuk-tukid, mille juhtide ainus eesmärk on turistidelt raha välja petta, kümme meetrit kaubanduskeskustest on ööturud, kus müüakse paarikümnekrooniseid odavaid riideid ja kohapeal küpsetatud üpriski tõenäoliselt salmonelloosibakteriga maitsestatud kevadrulle. Sada meetrit peatänavast eemal on rajoonid, mille lagunenud majad püsivad püsti kõiki loodusseadusi eirates. Ma tahaks teada, kes täpselt tuli selle lause peale, et Tai on naeratuste maa. Jah, hotellide teenindav personal teeb seda, kahtlase muigega tuk-tukijuhid teevad seda, kui neil on vaja midagi saada, kaupluste müüjad teevad seda, aga päris inimesed on siin nagu inimesed ikka. Üleeile eksisin ma hotelli poole kõndides mõned meetrid ära ja sattusin täiesti teise maailma. Kujutage ette räpaseid tänavaid ilma ainsagi turisti ega taksota, rotid jooksevad igal pool ringi. Kõigest äärmiselt mustad söögiputkad ja täiesti uskumatult palju valgustatud angaare, kus väga tülpinud näoga naised ja mehed istuvad õmblusmasinate taga, kangarullid ees, ja teevad piltlikult öeldes neid kolmekümneviiekrooniseid "Uugo Bossi" alukaid, mida Sepa ja Kadaka turult nii soodsalt osta saab. Ei näinud nagu kedagi naeratamas.
Üldse meenutab see natukene mu Venemaa külastamise kogemusi. Ehk siis rikkad on siin ikka väga rikkad ja vaesed on siin ikka kirjeldamatult vaesed.
Tegelikult on veel nii palju asju, millest rääkida tahaks, aga seda saabki ainult ise kogeda. Ma olen meeletult õnnelik, et ma siia tulin. Bangkok on pöörane, palav ja absoluutselt vaimustav linn, kus võib absoluutselt kõike juhtuda ja juhtubki. Padusadu ning äikesetormid vahelduvad kõrvetava päikesega. Liiklus ei allu mingitele reeglitele, absoluutselt mittemingisugustele. Ööelu on lihtsalt metsik. Söök on ülimalt maitsev, kui õige koht leida. Linnavaated on võimsad. Skytrainis loevad inimesed kohalikku mangat, mis on juba iseenesest ulmeline. Buddha kujusid leiab isegi McDonaldsist. Inimesi jälgida on nii huvitav.
Arvatavasti seda ei saagi paremini kirjeldada kui lihtsa lausega: Bangkok never leaves you bored or hungry.
I'm off to Chinatown.
Friday, July 9, 2010
Reset.
See kõik algas umbes viis kuud tagasi, kui ma otsustasin öösel kell neli Mute Mathi "Reseti" kuulates, et tulgu või veeuputus, aga Aasiasse ma lähen. Ilma ühegi otsese põhjuseta, välja arvatud meeletu uudishimu, seletamatu sisetunne, et just seda peab tegema, ja absoluutne tüdimus ühest pisikesest Ida-Euroopa "kausikujulisest kalurikülast", kui nüüd popkltuuri üle irvitada. Kes ennast viimasest lausest solvatuna tunneb, siis ei maksa, sest ma päriselt armastan siiralt ja südamest Tartut.
Igatahes on nüüd märkamatult viis kuud absoluutselt kõige sürrimat aega möödunud ja ma kuulan ka praegu Mute Mathi "Reseti". Ainus vahe on selles, et ma teen seda lennujaama äärmiselt ebamugaval toolil ning umbes pooleteteist tunni pärast viib Finnairi tiibadega plekkpurk mind Bangkokki.
Vantaa lennujaama on kõik alati maha teinud ja siia saabudes sain ma täpselt aru, miks nad seda arvavad. Hulgaliselt inimesi liikumas kaootiliselt kõikvõimalikes suundades, tallates sinu peal oma kontsade, kohvrite, tanksaabaste ja plätudega. Väljapääsu asukoha suhtes on kõigil infoleti inimestel kapitaalselt erinev arusaam ning hindadest ärme üldse räägime. Aga pärast palavat uimast päeva Helsingis siia tagasi tulles muutus mu arvamus päris kõvasti. Kujutage ette suurt metallikarva kummituslennujaama, kus on sadu meetreid täisti inimtühje koridore ja peaaegu täiuslik vaikus. Ainus märk sellest, et tegu ei ole mahajäetud hoonega, on aeg-ajalt suitsuruumidest välja tulevad väga tüdinud näoga turvatöötajad, kes juba ammu koju tahaks.
Mulle ei ole veel siiani päriselt kohale jõudnud, kuhu ma lähen, sest see ei tundu ikka veel reaalne, aga nagu Finnairi tark pardaajakiri ütles, siis reisi eesmärk pidavatki selguma kohale jõudes. Imelik, eesti keelde tõlkides kulub see nagu eriliselt pseudodiip käibetõde, aga nii ta vist kipubki olema.
Aeg passikontrolli minna.
Nägemist. :)
Igatahes on nüüd märkamatult viis kuud absoluutselt kõige sürrimat aega möödunud ja ma kuulan ka praegu Mute Mathi "Reseti". Ainus vahe on selles, et ma teen seda lennujaama äärmiselt ebamugaval toolil ning umbes pooleteteist tunni pärast viib Finnairi tiibadega plekkpurk mind Bangkokki.
Vantaa lennujaama on kõik alati maha teinud ja siia saabudes sain ma täpselt aru, miks nad seda arvavad. Hulgaliselt inimesi liikumas kaootiliselt kõikvõimalikes suundades, tallates sinu peal oma kontsade, kohvrite, tanksaabaste ja plätudega. Väljapääsu asukoha suhtes on kõigil infoleti inimestel kapitaalselt erinev arusaam ning hindadest ärme üldse räägime. Aga pärast palavat uimast päeva Helsingis siia tagasi tulles muutus mu arvamus päris kõvasti. Kujutage ette suurt metallikarva kummituslennujaama, kus on sadu meetreid täisti inimtühje koridore ja peaaegu täiuslik vaikus. Ainus märk sellest, et tegu ei ole mahajäetud hoonega, on aeg-ajalt suitsuruumidest välja tulevad väga tüdinud näoga turvatöötajad, kes juba ammu koju tahaks.
Mulle ei ole veel siiani päriselt kohale jõudnud, kuhu ma lähen, sest see ei tundu ikka veel reaalne, aga nagu Finnairi tark pardaajakiri ütles, siis reisi eesmärk pidavatki selguma kohale jõudes. Imelik, eesti keelde tõlkides kulub see nagu eriliselt pseudodiip käibetõde, aga nii ta vist kipubki olema.
Aeg passikontrolli minna.
Nägemist. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)