Kambodža on ikka täiesti omaette minikosmos.
Teekond Phnom Penhi tundus esialgu väga paljulubav. Täpselt südaööl Siem Reapi suvalisel tänavanurgal (milleks siis hakata adekvaatse bussijaama loomisega tühjast tüli tegema, eksole) bussi astudes nägin ma esimese asjana Neid Toole. Kujutage ette pehmet ja suurt trooni, millel istumine ei teeks häbi isegi Kesk-Aafrika isehakanud monarhidele, muutke selle kate oma kujutluspildis natuke kulunumaks ja ebamääraselt rohekaspruunikaks, lisage veel Disney-kangelastega pleedid, ja te saate aimu, millisele istmele ma väga väsinult maha potsatasin. Ütleme lihtsalt nii, et meie enda AS Sebel on veel palju õppida.
Kahjuks on Kambodžas üldine arusaam õhukonditsioneeri kasutamisest umbes samasugune kui Tais. Ehk siis maakeeli öeldes: kui ma kuus tundi hiljem varahommikuses Phnom Penhis tudisevatel jalgadel bussist välja koperdasin, olin ma nii uimane ja alajahtunud, et kontakt reaalsusega oli üpriski häguseks muutunud. Võib-olla just selletõttu õnnestus mul sattuda kõige verehimulisema ja libedama tuk-tukijuhi otsa, keda ma seni kohanud olin. Omamata vähimatki arusaama sellest, kuhu hotelli jõuda tahetakse, noogutas ta oma tüüpilist tuk-tukijuhi naeratust ja peatus iga kahe minuti tagant mõne suvalise majutusasutuse ees. Seismise ajal üritas ta maha parseldada tube mingis pärapõrguhotellis, mis oli juba promopiltide peal nii kohutav, et 6 dollarit sellise ruumi eest oli ilmselge röövimine.
Pärast pikka ja tülikat orienteerumist peatus vana ja ägisev tuk-tuk Sky Park Guesthouse’i ees ja kuna tegemist oli esimese hotelliga, mis ei olnud täiesti broneeritud või ei tekitanud vastikusjudinaid, siis tundus 20 dollarit „lukssviidi“ eest nagu üpriski hea diil. Ja tõepoolest, tuba on meeldiv, suur, puhas ja isegi dekoorile on rõhku pandud, noh, mis siis ikka sellest, et kuskil toanurgas askeldab üks sisalik ja wifi on nii aeglane, et – anonüümseks jääda soovivat allikat tsiteerides – kui ta veel aeglasem oleks, käiks ta tagurpidi.
Aga mitte hotellidest ega bussidest ei taha ma teile rääkida. Phnom Penh. Phnom Penh on… Phnom Penh. See ei meenuta absluutselt Siem Reapi, ehkki riik on sama. Ma ei ole elu sees näinud räpasemat ja kõledamat linna. Ma tean, et sama öeldakse Bangkoki kohta, aga ausalt, kurikuulus Inglite Linn on sellega võrreldes nagu puhtusefriigi vannituba.
Tänavapildis on uskumatult palju kerjajaid, väikesed lapsed saadetakse suurte lääne turistide käest raha nuiama. Ja see näoilme, mis neil ees on, seda ei saa kirjeldada. Mingi näriv sisetunne kordab pidevalt, et kuueaastastel lastel ei tohiks sellist löödud, muserdatud ja täiesti lootusetutut pilku olla. Isegi koerad ja muud loomad on siin nukrad ja kurvad. Ainsad, kes on ikka sellised nagu igal pool mujal, on turistid. Jõeäärsed baarid on täis pisut ajast maha jäänud popmuusikat, flip-flop plätusid ja naerulaginat. Klubides on endiselt paksud valged vanamehed käperdamas noori ilusaid aasia tüdrukuid, kellesuguseid nad kodus iialgi ei saaks. Ainus, mida valitsus selle osas ette võtta saab, on haledad sildid hotellitubades ja piiril, mis anuvad, et please do not have sex with children.
Üks asi, mis mulle selle linna juures meeldib, on Mekongi jõgi. Päevavalguses on ta koledat pruuni värvi ning ilmselt suudaks kas või üks veeproov tekitada palavikulise läike mistahes tokslistele ainetele spetsialiseeruva teadlase silmis, aga midagi hästi võluvat on selles laisalt voolavas veejoas. Ja õhtuti muutub Mekongi kallas magnetiks, mis tõmbab ligi kõige erinevamaid karvaseid ja sulelisi, nii kohalikke kui võõramaalasi, nii vaeseid kui jõukaid. Ainus, mis idülli rikub, on Kagu-Aasiale omane pidev taustamüra tuk-tukijuhtide näol. Päriselt, ma arvan, et halvas inglise keeles venitatud hellousörtuktuk jääb mind veel aastateks kummitama. Kõige hullemad on rahvarohked kohad. Seal koguneb sinu ümber viis-kuus varemmainitud ametimeest, kes piiravad su sisse, ja ühtäkki tunned sa ennast nagu pisike valge jänes, keda jõllitavad näljased väikeste pruunide silmadega boamaod. Ainult üks kord kogu siinveedetud aja jooksul, täpsemini eile, nägin ma tuk-tukijuhti, kes tõesti sümpaatne tundus. Okei, ta küll ei teadnud, kuhu ta sõitma peab, aga siiras viis, kuidas ta möödujatelt teed küsis, ja muidugi ka see üldine ma olen lihtsalt üks väsinud mees, kellel on väga pikk tööpäev olnud, mitte vereimeja, kelle ainus eesmärk on sind üle lasta olek tagas talle garanteeritud topelttasu.
Kontrastid on siin üldse teistsugused kui Bangkokis. Täna sattusin ma põhjustel, mis oleks liiga pikad ja igavad, et neid siin lahata, kohta, mille nimi oli Pencil Supercenter. Nime järgi võiks eeldada, et tegu on vabaajakeskusega, millel on purskkaevud, valgusshowd ja vähemalt kuus korrust. Reaalsuses oli tegemist armetu kökatsiga, mis oli seest kõle nagu vana lennukiangaar - arvatavasti ainult pisut hämaram - ja kus müüdi Yves St Laureni ja Chaneli sädelevat kosmeetikat ja haisvat lahtist koeratoitu samas halvastivalgustatud ruumis. Üldse, ühelt poolt on siin kohutavalt räpane, teiselt poolt on siin rohkem neoonseid jõulutulesid kui Rovaniemi jõulukülas Lapimaal.
Muidugi ei maksa üleolev olla. Keda ajalugu huvitab, teab arvatavasti isegi, et Kambodza on riik, mida on aastakümneid laastanud kodusõjad, rahutused ja Khmer Rouge, mille tagajärjel tapeti eeldatavasti umbes 2.1 miljonit inimest, sealjuures intelligendid, lihtsalt valel ajal vales kohas olnud tsiviilisikud, maaomanikud… heck, piisas kas või sellest, et sa kandsid prille. Siiani arvatakse riigis olevat umbes 6 miljonit lõhkemata miini, iga kuu sureb umbes 35 inimest plahvatustes, neid, kes lihsalt jäseme või paar kaotavad, on ilmselgelt rohkem. Terveid suuri maa-alasid ei saa harida, sest miinioht on lihsalt liiga suur. Seda kõike arvesse võttes on nad riigi ülesehitamisel päris tublit tööd teinud.
Tegelikult on arvatavasti miljon ja üks asja, mida ma lihtsalt unustasin mainida, sest paljud asjad, mis Eestis kultuurišokina mõjuksid, on nüüdseks juba nii harjumuspärased, et ei pane tähelegi.
Igatahes, pärast kogu minu juttu Phnom Penhi üldisest olukorrast, võite te ette kujutada tunnet, mis mind haaras eile, kui ma sain aru, et on vaja ilmtingimata 48 tunni jooksul Laosesse saada, aga Kambodža ja Laose vahel on ainus piiripunkt kogu Laose peale, kus ei ole võimalik saada visa on arrivalit. Miks siis mitte saatkonna kaudu asi korda ajada? Sest nädalavahetusel saatkond puhkab. Üpriski ebameeldiv, kui olukorrakirjeldus väga pehmelt ja tsenseeritult kokku võtta.
Pärast tänahommikust kahte tundi surmaeglase wifiga, peas ainult üks eesmärk: leida kiiresti-kiiresti mingi lennupilet, mis oleks ühtlasi ainuke võimalus viisa saamiseks, selgus, et Laose lennuliiklus on umbes sama efektiivne kui tühja kartulikrõpsupakiga kala püüdmine: võib juhtuda, et läheb õnneks, aga tõenäosus on nullilähedane, ja kõige lõpuks peab ikka väga loll kala olema. Umbes pärast esimest pooltteist tundi ja kõigi suuremate Kagu-Aasia lennufirmade ja –jaamade ajatabelite tahtmatut meelde jätmist, hakkas konstruktiivsus kaduma. Tekkisid palavikulised mõtted stiilis: „See ei saa juhtuda, see ei saa olla! Eee... aga sõidaks lennukiga tagasi Siem Reapi, sealt Bangkokki, hangiks uuesti Tai viisa, võtaks Laose piirile rongi, sealt saaks viisa, siis võtaks takso ja siis bussi“ ja muud sellised keerukuselt juba tuumateadusele lähenevad tobedused, seega tegin ma täpselt seda, mida iga loll turist teeb: läksin esimesse reisibüroosse, sain mingisugusele Vietnam Airlinesi plekkpurgile homseks naeruväärselt kalli pileti, mis oli siiski odavam kui netis broneerimine või – jumal hoidku - ennast omavoliliselt „butiiklennufirmaks“ tituleerinud Bangkok Airi oma.
Seega, homme samal ajal viibin ma juba Laose pealinnas Vientiane’is. Riigis, mis kuulub 20 maailma kõige vaesema maa hulka ja kus peaks hea õnne korral isegi paar ATM-i olema, iseasi, kas nad muidugi töötavad.
Can’t wait. Päriselt.
No comments:
Post a Comment