Inglite Linn

Bangkokil on umbes miljon erinevat nägu.

Kõige esimene asi, mis lennujaama taksost maha astudes kohe endast märku annab, on lõhn. See imelik iseäralik Bangkoki lõhn, mis koosneb lämbest palavusest, mustusest, autode heitgaasist, tänavaputkades valmistatavast toidust ja millestki täiesti seletamatust.

Esimese öö veetsin ma lausa naeruväärselt luksuslike ruumide ja teenindusega viietärnihotellis, mille ühetoalise sviidi voodi purunes üllatuslikult viie esimese minuti jooksul. Selle tagajärjel leidis siinkirjutaja ennast poole tunni pärast kõrvaltoast, mis oli umbes kaks kuni kolm korda nii suur kui mu korter, omas kolme rõdu, kolme vannituba kahte elutuba ja kahte magamistuba. Kõik see toimus hotelli töötajate püsinaeratuste, vabandamiste ja kummarduste saatel, ning muidugi ei küsitud selle eest lisaraha. Loomulikult oli kõik vaimustav, vaade oli, noh, kui mitte miljoni dollari, siis vähemalt miljoni bahti oma, aga päris Bangkokiga oli sellel umbes sama palju ühist kui ameerika jalgpallil ja kilpkonnadel.

Nüüd, pärast viit ööd ja neljandat hotelli Inglite Linnas, nagu seda kutsutakse, pärast päikesepõletust, palavust ja erinevaid linnaosasid, on pilt hoopis teine.
Mitte ükski hotell ei ole nii ilus, kui kodulehel reklaamitakse, mis on muidugi ilmselge. "Taskukohase hinnaga luksuslik hotell õhukonditsioneeri ja katusebasseiniga", kus ma hetkel viibin, tähendab reaalsuses seda, et kümnendal korrusel on vannist natuke suurem anum veega, mida puhastati viimati umbes 2006ndal aastal, ning toas on laes ebamäärane rest, millest tuleb veidra lõhnaga sooja õhku. Muidugi on see endiselt parem, kui seljakotirändurite meka, Khao San Roadi kolmesajabahtine (umbes 120 eeku) tuba, mille ruumid meenutasid pigem vana ja väga räsitud garaaži, mitte magamiskohta.

Üldiselt räägitaksegi, et väga paljud turistid ei jõuagi kunagi Khao San Roadist kaugemale, ja ma saan aru, miks see nii on. Linnaosa, mis ei maga kunagi, pakub odavat alkoholi, haiget meelelahutust (te ei taha teada, misasi on "Ping Pong Show") ja miljonit ning ühte muud võimalust, kuidas taskukohaselt elu nautida ning mitte millegi üle muretseda, muidugi peale selle, millisesse baari seekord maha istuda ja milliseid joovastavaid aineid täna tarvitada. See oli ülimalt lõbus, ausalt. Pärast paari päeva hakkas kogu sealne elu aga kuidagi korduvana tunduma, lõplik arusaamine tekkis umbes-täpselt sellel hetkel, mil ma sain aru, et ma tean peaaegu pooli purjus briti turiste kui mitte nime, siis nägupidi. Tõeline home away from home.

Muud linnaosad on palju huvitavamad. Hetkel olen ma Sukhumvitis, aga on ka Silom, Siam ja nii edasi, ja nii edasi... Igatahes, suurte pilvelõhkujate vahel ja luksuslike "elustiilikaubamajade" õhukonditsioneeriga koridorides käivad ringi kohalikud uusrikkad, trofeenaised, kontoritöölised, pintsaklipslased ning muidugi "trenditeadlikud noored", Starbucksi kohvitops käes, ja imiteerivad igati läänelikku elustiili. Tänavapildis on rohkem tumendatud klaasidega maastureid, kui ma elu sees näinud olen. Nende vahel põikavad aga räsitud kastiga mootorrattaid meenutavad tuk-tukid, mille juhtide ainus eesmärk on turistidelt raha välja petta, kümme meetrit kaubanduskeskustest on ööturud, kus müüakse paarikümnekrooniseid odavaid riideid ja kohapeal küpsetatud üpriski tõenäoliselt salmonelloosibakteriga maitsestatud kevadrulle. Sada meetrit peatänavast eemal on rajoonid, mille lagunenud majad püsivad püsti kõiki loodusseadusi eirates. Ma tahaks teada, kes täpselt tuli selle lause peale, et Tai on naeratuste maa. Jah, hotellide teenindav personal teeb seda, kahtlase muigega tuk-tukijuhid teevad seda, kui neil on vaja midagi saada, kaupluste müüjad teevad seda, aga päris inimesed on siin nagu inimesed ikka. Üleeile eksisin ma hotelli poole kõndides mõned meetrid ära ja sattusin täiesti teise maailma. Kujutage ette räpaseid tänavaid ilma ainsagi turisti ega taksota, rotid jooksevad igal pool ringi. Kõigest äärmiselt mustad söögiputkad ja täiesti uskumatult palju valgustatud angaare, kus väga tülpinud näoga naised ja mehed istuvad õmblusmasinate taga, kangarullid ees, ja teevad piltlikult öeldes neid kolmekümneviiekrooniseid "Uugo Bossi" alukaid, mida Sepa ja Kadaka turult nii soodsalt osta saab. Ei näinud nagu kedagi naeratamas.

Üldse meenutab see natukene mu Venemaa külastamise kogemusi. Ehk siis rikkad on siin ikka väga rikkad ja vaesed on siin ikka kirjeldamatult vaesed.

Tegelikult on veel nii palju asju, millest rääkida tahaks, aga seda saabki ainult ise kogeda. Ma olen meeletult õnnelik, et ma siia tulin. Bangkok on pöörane, palav ja absoluutselt vaimustav linn, kus võib absoluutselt kõike juhtuda ja juhtubki. Padusadu ning äikesetormid vahelduvad kõrvetava päikesega. Liiklus ei allu mingitele reeglitele, absoluutselt mittemingisugustele. Ööelu on lihtsalt metsik. Söök on ülimalt maitsev, kui õige koht leida. Linnavaated on võimsad. Skytrainis loevad inimesed kohalikku mangat, mis on juba iseenesest ulmeline. Buddha kujusid leiab isegi McDonaldsist. Inimesi jälgida on nii huvitav.

Arvatavasti seda ei saagi paremini kirjeldada kui lihtsa lausega: Bangkok never leaves you bored or hungry.

I'm off to Chinatown.