Krung Thep

Ma olen hakanud aru saama, et Bangkok ei olegi ainult koht, vaid pigem on tegemist omadussõnaga, mis võtab kõik kokku.
Taksojuht sõidab 8kilomeetrise tee maha ainult esimest käiku kasutades, kusjuures tema sidurilahutamise oskus on nii kohutav, et sa oled esimest korda elus täiesti merehaige? See on Bangkok. Eluheidikud on järjekorras, et pargipingil magada, sest pinke on vähe ja kodutuid palju? See on Bangkok. Kaubanduskeskused meenutavad rohkem turgu kui adekvaatset kohta midagi kvaliteetset soetada? Muidugi, see on Bangkok. Koerad-kassid nälgivad ja on nii kõhnad, et paistavad peaaegu läbi, samas kui rotid on nii paksud, et suudavad ennast vaevu liigutada? Bangkok. Inimesed söövad suppi ja joovad karastusjooke(!) tavalistest kilekottidest? Mhmh, Bangkok. Koristaja veedab oma päeva alati sinu hotellitoa ukse taga ja räägib pidevalt oma ülivalju raadiosaatjaga just siis, kui sina üritad vigase õhukonditsioneeri kiuste pärast pikaleveninud ööd natukenegi magada? Jah, Bangkok. Linnaosades nagu Patpong kleebivad üheööliblikad ennast külge kõigele, mis liigub ja omab rahakotti. Väga tavaline on see, et peres on kaks last, õde ja vend. Vend on politseinik, õde prostituut. Ikka Bangkok.

Ehk siis füüsikaseadused, moraalinormid, liikluseeskirjad ja kõik muu selline ei kehti siin. Seda ei saa isegi võtta mingil läänelikul hea-halb skaalal, vaid see on lihtsalt Bangkok.


Niisiis, käsil on üheksas päev Inglite Linnas ja see nimi on isegi üpriski tabav, kuigi selle linna võrksukkades ning hinnasiltidega inglitest arvatavasti pühapäevakoolis ei räägita.
Ma pean tunnistama, et enam-vähem pärast seitsmendat päeva asendus mu esialgne vaimustus kerge väsimuse ja tüdimusega. Jah, alguses tundus naljakas, kui bussitäis inimesi näitavad sinu peale näpuga, teevad bussaknast pilte ja lehvitavad sulle ülientusiastlikult, kui sa parasjagu tüdinud näoga oled ning ülekäigurajal põrgukuumust trotsid, kõik lihtsalt sellepärast, et sa oled blond ja teisest rassist. Aga umbes sellel hetkel, kui kaks Dubai ajukääbikut üritasid mind üleeile peol vägivaldselt taksosse ning seejärel oma koopasse (loe: hotellituppa) lohistada, kusjuures taksojuht oli täiesti nende poolel, sain ma aru, et tegelikult pole see nii naljakas midagi. Või näiteks see, et eile öösel kohtusin ma järjekordselt oma personaal-stalkeriga, kes mind alati füüsiliselt ja väga-väga pealetükkivalt enda juurde tõmbab ja pildistama hakkab. Kusjuures eile demonstreeris ta mulle fotokausta tema iPhone'is, kus olin mina umbes neljal erineval üritusel ja vähemalt pooltel juhtudel ka absoluutselt õndsas teadmatuses, et keegi mind jäädvustab. Selliseid seiku on veel ja veel, aga kuna tegemist on väga ülevaatliku reisiblogiga, mitte pika heietusega teemal "Kati ja tema kurb elusaatus", siis ma antud teemal enam pikemalt ei peatu. Igatahes, kõik see tähelepanu ja pealetükkivus ei ole absoluutselt meelitav, egobuusti andev või lahe, see on päris ilge ja häiriv.

Aga nüüd olen ma rääkinud ainult negatiivsetest asjadest. Tegelikult on siin muidugi ka pööraselt toredaid inimesi ja kohti. Inglased, iirlased, hollandlased, hiinlased, sakslased, taid ise... Mulle meeldib see avarus, et kuskil täiesti pärapõrgus ringi kõndides võid sa järsku avastada kõige lahedama džässiklubi, baari, restorani, lihtsalt klubi või tänavanurga, kus sa kunagi olnud oled. Kell kaheksa hommikul - pärast pikka, lärmakat ja üldsegi mitte intellektuaalset ööd - võid sa leida ennast kuskil tänavakohvikus nuudleid söömas ja kontvõõraga teie ühisest lemmikraamatust ning poliitikast rääkimas.

Üks asi, mis mind siiski vahepeal metsikult häirib, on siinne (kohatine, et poliitiliselt korrektne olla) loomingulisuse puudumine ja käegalöömine. Just nimelt - liiga palju kasutatakse valmislahendusi - seda nii tänavapildis, müügikultuuris või üldse suhtumises. Siin ei paista silma neid noori vihaseid tegijaid, kes unistaks, ehitaks, looks, lammutaks, muudaks... Muidugi ei saa ma väita, et neid üldse ei ole, ja üldse olen ma Bangkokis ainult 9 päeva olnud. Kindlasti on miljoneid asju, mida ma näinud või kogenud pole, aga üldine mulje jääb küll selline. Isegi graffitit on sellise suure ja räpase linna kohta hämmastavalt vähe. Veelgi enam, kui seda ka esineb, siis on tegu mingi igava neutraalse sõnaga, mis on kõige tüüpilisema kujundusega ja näeb lihtsalt mannetu välja.

Igatahes, homme on aeg järgmisesse kohta minna, täpsemalt Koh Pha Ngan'i saarele Lõuna-Tais, kus on meri, päike ja täiuslikud paradiisirannad, kui Lonely Planetit uskuda. Mitte et nad siiani väga täppi oleks pannud.
Ees seisab 13tunnine sõit ilma õhukonditsioneerita rongis, sest tuleb välja, et kõik muu oli juba ammu välja müüdud. See on see, kui kõike viimasel hetkel teha. Aga eks siis näis.


Ahjaa, ja kuna uudishimu Ping Pong Show olemuse suhtes oli üllatavalt suur, siis palun väga, olge lahked: Ping Pong Show


Bye, Bangkok.