See kõik algas umbes viis kuud tagasi, kui ma otsustasin öösel kell neli Mute Mathi "Reseti" kuulates, et tulgu või veeuputus, aga Aasiasse ma lähen. Ilma ühegi otsese põhjuseta, välja arvatud meeletu uudishimu, seletamatu sisetunne, et just seda peab tegema, ja absoluutne tüdimus ühest pisikesest Ida-Euroopa "kausikujulisest kalurikülast", kui nüüd popkltuuri üle irvitada. Kes ennast viimasest lausest solvatuna tunneb, siis ei maksa, sest ma päriselt armastan siiralt ja südamest Tartut.
Igatahes on nüüd märkamatult viis kuud absoluutselt kõige sürrimat aega möödunud ja ma kuulan ka praegu Mute Mathi "Reseti". Ainus vahe on selles, et ma teen seda lennujaama äärmiselt ebamugaval toolil ning umbes pooleteteist tunni pärast viib Finnairi tiibadega plekkpurk mind Bangkokki.
Vantaa lennujaama on kõik alati maha teinud ja siia saabudes sain ma täpselt aru, miks nad seda arvavad. Hulgaliselt inimesi liikumas kaootiliselt kõikvõimalikes suundades, tallates sinu peal oma kontsade, kohvrite, tanksaabaste ja plätudega. Väljapääsu asukoha suhtes on kõigil infoleti inimestel kapitaalselt erinev arusaam ning hindadest ärme üldse räägime. Aga pärast palavat uimast päeva Helsingis siia tagasi tulles muutus mu arvamus päris kõvasti. Kujutage ette suurt metallikarva kummituslennujaama, kus on sadu meetreid täisti inimtühje koridore ja peaaegu täiuslik vaikus. Ainus märk sellest, et tegu ei ole mahajäetud hoonega, on aeg-ajalt suitsuruumidest välja tulevad väga tüdinud näoga turvatöötajad, kes juba ammu koju tahaks.
Mulle ei ole veel siiani päriselt kohale jõudnud, kuhu ma lähen, sest see ei tundu ikka veel reaalne, aga nagu Finnairi tark pardaajakiri ütles, siis reisi eesmärk pidavatki selguma kohale jõudes. Imelik, eesti keelde tõlkides kulub see nagu eriliselt pseudodiip käibetõde, aga nii ta vist kipubki olema.
Aeg passikontrolli minna.
Nägemist. :)
No comments:
Post a Comment