Siem Reap

Unustage ära kogu minu varasem vingumine Tai rongide üle. Viimase raudtee-elamusega võrreldes jääb kõik varajasem samasse kategooriasse luksuskruiisidega. Et kõik ausalt ära rääkida, kui üht lasteraamatut parafraseerida, siis tuleb alustada sellest, et mingil hetkel avastasin ma ennast olukorrast, kus idee läbida vahemaa Bangkokist Poipeti piiripunktini kolmanda klassi rongiga (no kamoon, ainult 48 bahti ehk 18 krooni 280 km eest) kõlas nagu äärmiselt säästlik ja leidlik kultuurielamus.
Ja kultuurielamus see tõepoolest ka oli. Ainus asi, mis 'täiuslikust' sõidust puudu jäi, oli paar kaagutavat kana vaguni vahekäikudes. Ehk siis kujutage ette peaaegu kuut tundi loksumist inimesi täistopitud räpases vagunis, mille toolid olid nii naeruväärselt ebamugavad, et see oleks päris naljakas, kui see nii kurb ei oleks. Kõik oleks siiski üpriski talutav olnud, aga kuna ma olin umbes kolm ööpäeva magamata, siis ei pakkunud erilist rõõmu fakt, et iga kord, kui mul peaaegu õnnestus sellest maisest põrgust unenägudemaale suigatada, tegi rong uue peatuse ning kõrvulukustavate pasunatega toidumüüjad (ma ei tee nalja) alustasid oma piinavat rituaali. Ma ei hakka siin kordama mõtteid, mis mul siis peast läbi käisid, või ideid, mida ma nende peal katsetada soovisin, aga ütleme lihtsalt, et midagi ilusat seal ei olnud.

Säästes teid pikast ja igavast jutust, kuidas korrumpeerunud ametnikud Eesti kodanikke Kambodža viisa taotlemisel üle lasid, ja sellest, kui naeruväärselt lihtne oli piiriületus, hüppame kohe punkti, kui ma istusin Poipetist õhukonditsioneeriga bussi ja sõitsin... noh, sellel hetkel ma ei kujutanud veel väga ette, kuhu. Üks asi, mis kohe selgeks sai, oli see, et Taiga enam tegemist ei ole. Õhk oli teine, inimesed olid teistsugused, isegi maastik oli kuidagi muutunud.
Buss Siem Reapi (kõlas nagu adekvaatne koht, kust oma Kambodža trippi alustada) jäi seletamatul põhjusel tund aega hiljaks, aga pärast paari nädalat Kagu-Aasias ei tundu sellised detailid enam eriliselt märkimisväärsed. Niisiis, sõit oli taaskord - üllatus - pikk, ja seda katkestasid aeg-ajalt tehtavad peatused, sest mõni lehmakari ületas parasjagu teed. Muidugi ei saa unustada ka teeäärset "kiirtoiduputkat", mis oli esimene arglik kontakt Kambodža maakultuuriga. ATM-ist, panga- ega krediitkaardist polnud keegi isegi kunagi kuulnud, millest ei oleks kusjuures erilist hullu olnud, ent siinkirjutaja kõht oli äärmiselt tühi, taskus aga vedeles 15 eesti krooni, 20 tai bahti ja mõned sendid, kindlasti aga mitte riele ega dollareid, millega siinne asjaajamine käib. Lõpuks igatahes jõudis meie vana, aga vapralt vastupidav sõiduvahend Siem Reapi.

Linna nimi tähendab LP sõnul tõlkes Siamese Defeated, mis tõepoolest on päris vaimukas nimi kohale nii Tai (endine Siiam) lähedal. Esimene mulje Siem Reapist oli see, et kurat, selline oleks Tai pidanud olema. Palmid, võrreldes Bangkokiga ikka väga puhtad tänavad, palju vähem pealetükkivaid inimesi, sume suveöine õhk, esteetiliselt palju meeldivamad kujud ja tõesti odavad hinnad. Hotellitoa kahele inimesele tasuta wifi ja korraliku vannitoaga saab 8 dollari eest päevas. Bangkoki veidi kallimast toast on mul siiamaani sügavad hingelised haavad, mis võisid tekkida umbes 7nda prussaka ajal või sellel hetkel, mil üks paks saksa turist ei harrastanud jagatud vannitoas uste sulgemist.

Kahe õhtuga on Löödud Siiamlaste Linnas toimunud päris palju toredat. Backpackereid jagub siia igale maitsele ja iga nurga peale, sekka suhtlushimulisi kohalikke, kelle inglise keel on enamasti märkimisväärset parem kui taidel. Ootamatult on ka ööelu päris huvitav. Näiteks leidsin ma Bed Supperclubi (Bangkoki üks pisut ülehinnatud, aga muidu täitsa tore öölokaal) kohaliku analoogi, mis on umbes 11 korda odavam, ja baari nimega Angkor What?, mida eristab kodusest Zavoodist ainult see, et Angkor What? on palju lahedam.

Igatahes, tuk-tukijuhid on peaaegu sama nahaalsed kui Bangkokis, aga vähemalt teevad nad oma tööd huumoriga. Tänu neile olen ma aru saanud trikist, kuidas tutvuda parima kohaliku toiduga. Nimelt, vaatamata sellele, et siinne söök on vaimustav, on mul juba teist nädalat soov olnud degusteerida lääne rämpstoiduketi KFC tooteid. Bangkokis see ei õnnestunud, sest KFC oli alati kinni, Siem Reapis pidi aga varemmainitud asutus olema ööpäevaringselt avatud. Täna hommikul umbes poole kuue paiku oma hotelli poole kulgedes tundus KFC külastamine taaskord nagu hea idee. Lõppude lõpuks peab ju ükskord õnneks ka minema, eks? Hüppan mina siis tuk-tuki peale nagu ikka, juht noogutab vigases inglise keeles väga entusiastlikult, et keieffsii, yes-yes, sõidutab mind natuke ringi ja viib siis kuhugi täiesti hüljatud pimedasse kõrvaltänavasse. Isegi antud olekus sain ma üpriski kiiresti aru, et KFC-ga tegemist ei ole. Kuna aga hämarale agulile vaatamata keegi mulle raudkangiga vastu vahtimist anda ei kavatsenud - take that, Lonely Planet! - ja silmi pingutades võis kaugemal isegi midagi söögikohasarnast näha, haaras siinkirjutajat jälle uudishimu. Ja viie minuti pärast vetika-kana-mereanninuudleid mugides selgus, et tegemist oli absoluutselt parimate nuudlitega, mida ma kunagi saanud olen.
Loo puänt on aga see, et teate, see ei olnud erand. Asi täiesti reaalselt käibki nii! Ütled tuk-tukijuhile, et sa tahad kohalikku toitu, ja ta viib sind kuhugi ülehinnatud igavasse peatänavarestorani. Ütled, et tahad KFC-d, ja iga kord lõpetad sa erinevas kangialuses 'restoranis', mille kulinaarsed pärlid veel pikalt meelde jäävad.

Üldse, ilma olukorraga leppimiseta siin naljalt hakkama ei saa. Eile, näiteks, oli terves linnaosas 9 tundi vool ära. Närvi minna ei ole mõtet, ehkki kohalike arusaamine elektrikilbi parandamisest seisneb selles, et viis meest seisavad metallkasti ees ja kratsivad nõutult pead. Kõigil on aega ja keegi väga ei muretse. Kui ei ole elektrit, siis ei ole, mine võta parem üks kokteil ja naudi elu.


Täna õhtul on plaan Siem Reapist pealinna Phnom Penhi poole liikuma hakata, et üle-ülehomme juba Laosesse minna. Enne tuleb muidugi ka kuulsa Angkor Wati templikompleksiga tutvuda. Tegelikult tahaks siin võluval maal palju kauem olla, aga kuna 5ndal läheb Laosest lennuk Malaisiasse, ja Laose viisat ei ole piirilt nii lihtne saada kui Kambodža oma, siis on vaja liikuda.


Pilte hetkel ei viitsi uploadida, Angkor Wat ootab.

Olge terved!