Singapuri kohta on öeldud "surmanuhtlusega Disneyland" ja nii ta paistis olevat ka.
Kui täpsem olla, siis on pigem tegemist suure kaubamaja kui reaalse riigiga. Juba ainuüksi eelpoolmainitud kaubandusmeka fuajee ehk teisisõnu Changi International lennujaam oli suurem, uhkem ja õhukonditsioneeritum kui varasemad kokku. Malaisialt äritud maalapikest sillutab veatu asfalt, pargid on puhtad ja kärbitud, ning atraktsioone jagub igale maitsele, muidugi kui sul raha on. Hiigelsuur vaateratas Singapore Flyer lennutab soovijad soolase piletihinnaga taevasse, kõrgustes asetseb kruiisilaevakujuline kasiino, öösiti lõbustavad tänaval uitajat pilvelõhkujate katustel tantsivad kiired...
Teiselt poolt jällegi on kõik seaduste, siltide, märkide ja käitumisjuhistega reguleeritud. Tänavapost ei ole lihtsalt tänavapost, vaid ilmselgelt ilutseb selle peal etiketikene, millel kirjas pikkus, laius ja otse loomulikult ka hoiatus objekti ohtlikkusest. Trahvi võib saada täiesti absurdsete asjade eest. Liiklus on vaoshoitum kui Tartus.
Singapuri poliitilisel olukorral ma erinevatel põhjustel pikalt peatuma ei hakka, aga ütleme lihtsalt nii, et nende arusaam demokraatiast on natuke teistsugune kui meil. Valimised on, aga reaalsuses saab valida ühte parteid. Õigussüsteem ja meedia on ainuvalitseja käpa all, lihtsalt möödaminnes mainin, et nende peamine ajaleht omab väga häid suhteid Hiina Kommunistliku Parteiga, ning politsei võib üldiselt teha, mida tahab. Dissidendid avastavad ennast tihti ebameeldivamal pool trelle või teiselpool piiri ja tsensuur tundub sama loomuliku osana igapäevaelust kui hammaste pesemine. Hmm, kuidagi tuttavalt kõlab, kas pole?
Igatahes, inimesed selle kõige keskel paistsid üpriski tuimad ja kiretud. Õõvastavalt steriilses Chinatownis laupäeva õhtul õlut joovad inimesed tundusid seda tegevat pigem kohusetundest kui reaalsest soovist, tänavapilt oli hämmastavalt tehislik, üksluine ja uimane, täis emotsioonituid nägusid... Ma võiksin jätkata, aga arvatavasti saite te juba isegi aru.
Siiski peab tunnistama, et nende tehissaar Sentosa oli päris lõbus. Just seal nägin ma kõige ilusamat päikeseloojangut, mida ma üldse kunagi näinud olen, ja selle kirjeldamine on väga üleväsinud minule hetkel suhteliselt võimatu ülesanne.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Singapur oli uskumatult ilus, aga äärmiselt tühi, steriilne ja hingetu plastikust linn.
Tegelikult oli see siin väga pinnapealne kirjeldus, aga kell on kümme hommikul, ma olen Hong Kongis ja väsimusaste on umbes selline, et iga paarikümne sekundi tagant tekib arvestatav oht klaviatuuri peale magama jääda.
Hong Kong ise on... selle jaoks on kunagi uut postitust vaja.
Head ööd.
Sunday, August 22, 2010
Thursday, August 12, 2010
Ummikutest mööda ja siis tuld!
Kuala Lumpur õigustas oma kosmoseajastu linna mainet täiesti. Kõikvõimalike kujude, vormide ja värvidega pilvelõhkujad, harjumatult puhtad tänavad, mille kohal vuhisesid pisikesed nunnud monoraili rongid, ja muidugi ärme unusta seda, et kohalikud reaalselt oskasid inglise keelt, mis on seni siinkandis üpriski haruldane.
Pärast kahte ööd, khm, poliitiliselt korrektne olles, ee… mitte nii kõrgekvaliteedilises hotellis, kui retseptsioonilaua töötajatele meeldis arvata, oli aeg leida midagi odavamat ja vähem räpast. See pisike ülesanne ei olnud päris nii lihtne, kui esialgu tundus, sest selgus, et absoluutselt kõik mõeldavasse hinnaklassi jäävad hostelid ja külalistemajad olid täiesti ära broneeritud. Kolm tundi ja loetlematul hulgal Chinatowni hotellifuajeesid hiljem õnnestus lõpuks leida nurgatagune kohake nimega „Monkee Inn“, mis ei olnud üldse nii hull, kui nimetuse põhjal arvata võiks. Erinevalt Kuala Lumpuri arvukatest parkidest ja alleetänavatest, ei jooksnudki antud majutusasutuse koridorides ja puhketoas ahvid, vaid pigem loivasid või vedelesid väsinud nägudega bäkkpäkkerid, hambapastatuup, läptop või telekapult käes.
Chinatown ise ei olnud eriliselt muljetavaldav, Bangkoki analoogse linnaosaga ei anna seda isegi võrrelda. Ainus tõesti märkimisväärne vaatamisväärsus oli kuulus hiinalinna turg, kus saab ka kõige majanduslikult andetumale inimesele peale odava piraatkauba omandamise lõplikult selgeks juba varemkohatud elutarkus: kui sulle lähenetakse mesimagusa sõnapaariga hello, friend, on mõistlik kiiresti põgeneda, ja kirjeldamatu aasia aktsendiga lause I give you good deal tähendab ainult seda, et sind üritatakse rahast lagedaks teha ning kaup on veel palju vähem väärt, kui sa esialgu arvasid.
Ülejäänud KL oli huvitavam. Templid olid ilusad, islamiusulisi oli palju, rohelisust ja puid samuti. Ahvid jooksid vabalt ringi, väljakud olid majesteetlikud, Petronase kaksiktornid olid tõesti nii kõrged, kui fotodelt paistab, ja kui juba kaubanduskeskusi ehitada, siis ikka 12korruselisi. Vaesust oli vähem kui varasemates kohtades, silmakirjalikkust jällegi palju. Taksojuhid, kelle neljarattalistele töövahenditele oli selgelt kirjutatud, et kauplemine on rangelt keelatud ja taksomeetri kasutamine kohustluslik, ei pilgutanud silmagi, kui nad sõidu eest fikseeritud ja äärmiselt soolast hinda küsisid ning keeldumise korral lihtsalt minema kihutasid. Erinevate kultuuride rohkus muutis linnapildi ja restoranid-tänavaputkad kirjuks ning üleüldse oli Kuala Lumpur üks päris tore linn.
Kuid nagu kõiki muid häid asju, tuleb ka toredaid kohti tarvitada mõistlikus koguses, seega oli pärast nelja ööd Malaisia pealinnas aeg liikuda Cameron Highlandsile. Asudes merepinnast umbes 1500 meetrit kõrgemal, ei tõuse sealne temperatuur kunagi üle 25 või lasku alla 10 kraadi, mis oli üpriski meeldiv vaheldus väljakujunenud 30-35kraadisele rutiinile. Kuhu iganes ka ei vaataks, olid igal pool mäed, teeistandused ja džungel.
Tanah Rata linnake, kuhu ilma konditsioneerita buss karja merehaigeid reisijaid maha kukutas, oli pisike ja üpriski uimane. Ööbimiskoht oli üllatavalt meeldiv: suur ja hästisisustatud korter lukkukäivate ruumide ning ühise kööginurga ja elutoaga. Terrassilt avanes suurepärane vaade rahulikule puudealleele ja kauguses olevatele mägedele ning ilm oli täpselt nii külm, et jakk peale tõmmata, teetass kätte võtta ja katkendlikult kuulda teiselpool aknaklaasi diivanitel kerratõmmanud erinevate juba kolmekümnendates eluaastates paarikeste vaimustunud umbmäärast vadinat teemadel: „Kes on rohkemates riikides käinud?“ või „Kelle matkasaapad on porisemad?“.
Matkamine ise ei olnud päris selline, nagu ma ette kujutasin. Ilmselgelt ei olnud ma taibanud vastavat varustust kaasa võtta, spontaanne reisimine siiski, seega avastasin ma ennast eile keset äikesetormi ja sellega kaasnevat paduvihma äärmiselt sobimatu riietuse ja jalanõudega mööda täiesti vesist, libedat ja porist metsarada ülesmäge rühkimas. Hiinlane, kellelt me teed küsisime, vaatas kahte eurooplast uskumatu pilguga ja pobises midagi stiilis but it’s raining.
Jättes vahele värvikad kirjeldused veremaitsest suus ja hulgaliselt vandesõnu, mis kostusid, kui ma jälle kuskilt peaaegu alla oleks libisenud, hüppame kohe punkti, kus läbimärg ja väsinud Kati jõudis lõpuks tippu. Ma ei suudaks hetkel ka relva ähvardusel selle mäe nime või kõrgust meelde tuletada, aga arvestades väsimusastet ja tipust avanevat vaadet, oli ta arvatavasti üpriski kõrge. Alla vaadates võis näha pehmeid vatipilvi, õhk oli värske ja üleüldse oli tulemus kogu vaeva väärt.
Tagasiminek aga nii lihtne ei olnud. Kaardi järgi oleks pidanud lähedal olema golfiväljak, mille kaudu laskumine olevat „meeldiv ja lõõgastav jalutuskäik“. Võib-olla on malaisialastel golfist natuke teine arusaam, sellisel juhul minupoolsed südamlikud vabandused, aga pärast tunniajast laskumist mööda järsku libedat ja pigem kujuteldavat kui reaalset rada, oli selge, et kusiganes me ka ei oleks, golfi siin igatahes ei harrastata. Tee muutus üha umbmäärasemaks ja mööda vesist peaagu 80kraadise nurga moodustanud paksu taimestikuga kaetud mäenõlva tagasiturnimine oli üpriski võimatu. Olukorda ei muutnud eriliselt roosilisemaks ka järjekordsete kukkumiste/libisemiste käigus kergelt vigastatud hüppeliiges, äike ja fakt, et kohe-kohe oli pimedaks minemas.
Nagu sellest veel vähe oleks olnud, muutus ümbritsev pooleteistmeetrine võsa edasiminnes juba päris arvestatavaks džungliks. Vihma käes vaevu loetavaks paberinutsakaks muutunud kaart soovitas rõõmsalt mitte pimedas matkata, sest muidu võib rännumees ühtäkki avastada, et on vaja öö džunglis veeta. Võib vist ette kujutada, et eriti lohutav see informatsioon just ei olnud, seega tuli ajaga võidu joostes edasi liikuda. Lõpuks, nagu ilmutusena, kostus kuskilt kaugelt koerte haukumine. Viis minutit hiljem jõudsime me mingi hütini, mille elanik ei mõistnud küll inglise keelt, aga Tanah Rata mainimine pani teda käega kaugusesse näitama, võis isegi juhtuda, et ta ütles two kilometers, aga võib-olla mäletan ma valesti.
Igatahes, pärast pikka-pikka jalutuskäiku jõudsime me asjani, mida kohalikud highwayks kutsusid, aga mis meenutas pigem väga pikka ja käänulist metsavaheteed ilma vähimagi valgustuseta. Hakkas juba üpriski hämaraks kiskuma. Ma tahaks teada, miks arvatakse, et džunglihäälte heliklipid on võrratud lõõgastusvahendid, mis tagavad hea une, sest paremalt ja vasakult poolt kostuvates häältes küll midagi rahustavat ei olnud. Õnneks korjas meid lõpuks peale ükskik möödasõitev auto, milles oli kolm last ja kaks täiskasvanut, aga kuidagi me kõik sinna peale ära mahtusime, ning umbes 10 kilomeetrit hiljem seisid kaks väga porist, väsinud, märga, läbikülmunud ja – mis seal salata - vaimustunud eurooplast turvalises Tanah Rata kesklinnas.
Vaatamata kõigele oli retk tegelikult ebareaalselt lahe kogemus.
Nüüd on aga kell kolm öösel ja ma veedan oma elu esimest ning kahjuks mitte viimast ööd lennujaamas. Reaalsustaju kadus mitu-mitu Coca-Cola topsi tagasi ära ja üle kõige maailmas tahaks magada, aga kõva kivipõrand ja sagivad inimesed ei tee seda just liiga lihtsaks. Iga paari minuti tagant kostub rahulik lennuki õhkutõusmise mürin ja nelja tunni pärast olen ma juba Singapuris.
Seniks, head ööd.
Pärast kahte ööd, khm, poliitiliselt korrektne olles, ee… mitte nii kõrgekvaliteedilises hotellis, kui retseptsioonilaua töötajatele meeldis arvata, oli aeg leida midagi odavamat ja vähem räpast. See pisike ülesanne ei olnud päris nii lihtne, kui esialgu tundus, sest selgus, et absoluutselt kõik mõeldavasse hinnaklassi jäävad hostelid ja külalistemajad olid täiesti ära broneeritud. Kolm tundi ja loetlematul hulgal Chinatowni hotellifuajeesid hiljem õnnestus lõpuks leida nurgatagune kohake nimega „Monkee Inn“, mis ei olnud üldse nii hull, kui nimetuse põhjal arvata võiks. Erinevalt Kuala Lumpuri arvukatest parkidest ja alleetänavatest, ei jooksnudki antud majutusasutuse koridorides ja puhketoas ahvid, vaid pigem loivasid või vedelesid väsinud nägudega bäkkpäkkerid, hambapastatuup, läptop või telekapult käes.
Chinatown ise ei olnud eriliselt muljetavaldav, Bangkoki analoogse linnaosaga ei anna seda isegi võrrelda. Ainus tõesti märkimisväärne vaatamisväärsus oli kuulus hiinalinna turg, kus saab ka kõige majanduslikult andetumale inimesele peale odava piraatkauba omandamise lõplikult selgeks juba varemkohatud elutarkus: kui sulle lähenetakse mesimagusa sõnapaariga hello, friend, on mõistlik kiiresti põgeneda, ja kirjeldamatu aasia aktsendiga lause I give you good deal tähendab ainult seda, et sind üritatakse rahast lagedaks teha ning kaup on veel palju vähem väärt, kui sa esialgu arvasid.
Ülejäänud KL oli huvitavam. Templid olid ilusad, islamiusulisi oli palju, rohelisust ja puid samuti. Ahvid jooksid vabalt ringi, väljakud olid majesteetlikud, Petronase kaksiktornid olid tõesti nii kõrged, kui fotodelt paistab, ja kui juba kaubanduskeskusi ehitada, siis ikka 12korruselisi. Vaesust oli vähem kui varasemates kohtades, silmakirjalikkust jällegi palju. Taksojuhid, kelle neljarattalistele töövahenditele oli selgelt kirjutatud, et kauplemine on rangelt keelatud ja taksomeetri kasutamine kohustluslik, ei pilgutanud silmagi, kui nad sõidu eest fikseeritud ja äärmiselt soolast hinda küsisid ning keeldumise korral lihtsalt minema kihutasid. Erinevate kultuuride rohkus muutis linnapildi ja restoranid-tänavaputkad kirjuks ning üleüldse oli Kuala Lumpur üks päris tore linn.
Kuid nagu kõiki muid häid asju, tuleb ka toredaid kohti tarvitada mõistlikus koguses, seega oli pärast nelja ööd Malaisia pealinnas aeg liikuda Cameron Highlandsile. Asudes merepinnast umbes 1500 meetrit kõrgemal, ei tõuse sealne temperatuur kunagi üle 25 või lasku alla 10 kraadi, mis oli üpriski meeldiv vaheldus väljakujunenud 30-35kraadisele rutiinile. Kuhu iganes ka ei vaataks, olid igal pool mäed, teeistandused ja džungel.
Tanah Rata linnake, kuhu ilma konditsioneerita buss karja merehaigeid reisijaid maha kukutas, oli pisike ja üpriski uimane. Ööbimiskoht oli üllatavalt meeldiv: suur ja hästisisustatud korter lukkukäivate ruumide ning ühise kööginurga ja elutoaga. Terrassilt avanes suurepärane vaade rahulikule puudealleele ja kauguses olevatele mägedele ning ilm oli täpselt nii külm, et jakk peale tõmmata, teetass kätte võtta ja katkendlikult kuulda teiselpool aknaklaasi diivanitel kerratõmmanud erinevate juba kolmekümnendates eluaastates paarikeste vaimustunud umbmäärast vadinat teemadel: „Kes on rohkemates riikides käinud?“ või „Kelle matkasaapad on porisemad?“.
Matkamine ise ei olnud päris selline, nagu ma ette kujutasin. Ilmselgelt ei olnud ma taibanud vastavat varustust kaasa võtta, spontaanne reisimine siiski, seega avastasin ma ennast eile keset äikesetormi ja sellega kaasnevat paduvihma äärmiselt sobimatu riietuse ja jalanõudega mööda täiesti vesist, libedat ja porist metsarada ülesmäge rühkimas. Hiinlane, kellelt me teed küsisime, vaatas kahte eurooplast uskumatu pilguga ja pobises midagi stiilis but it’s raining.
Jättes vahele värvikad kirjeldused veremaitsest suus ja hulgaliselt vandesõnu, mis kostusid, kui ma jälle kuskilt peaaegu alla oleks libisenud, hüppame kohe punkti, kus läbimärg ja väsinud Kati jõudis lõpuks tippu. Ma ei suudaks hetkel ka relva ähvardusel selle mäe nime või kõrgust meelde tuletada, aga arvestades väsimusastet ja tipust avanevat vaadet, oli ta arvatavasti üpriski kõrge. Alla vaadates võis näha pehmeid vatipilvi, õhk oli värske ja üleüldse oli tulemus kogu vaeva väärt.
Tagasiminek aga nii lihtne ei olnud. Kaardi järgi oleks pidanud lähedal olema golfiväljak, mille kaudu laskumine olevat „meeldiv ja lõõgastav jalutuskäik“. Võib-olla on malaisialastel golfist natuke teine arusaam, sellisel juhul minupoolsed südamlikud vabandused, aga pärast tunniajast laskumist mööda järsku libedat ja pigem kujuteldavat kui reaalset rada, oli selge, et kusiganes me ka ei oleks, golfi siin igatahes ei harrastata. Tee muutus üha umbmäärasemaks ja mööda vesist peaagu 80kraadise nurga moodustanud paksu taimestikuga kaetud mäenõlva tagasiturnimine oli üpriski võimatu. Olukorda ei muutnud eriliselt roosilisemaks ka järjekordsete kukkumiste/libisemiste käigus kergelt vigastatud hüppeliiges, äike ja fakt, et kohe-kohe oli pimedaks minemas.
Nagu sellest veel vähe oleks olnud, muutus ümbritsev pooleteistmeetrine võsa edasiminnes juba päris arvestatavaks džungliks. Vihma käes vaevu loetavaks paberinutsakaks muutunud kaart soovitas rõõmsalt mitte pimedas matkata, sest muidu võib rännumees ühtäkki avastada, et on vaja öö džunglis veeta. Võib vist ette kujutada, et eriti lohutav see informatsioon just ei olnud, seega tuli ajaga võidu joostes edasi liikuda. Lõpuks, nagu ilmutusena, kostus kuskilt kaugelt koerte haukumine. Viis minutit hiljem jõudsime me mingi hütini, mille elanik ei mõistnud küll inglise keelt, aga Tanah Rata mainimine pani teda käega kaugusesse näitama, võis isegi juhtuda, et ta ütles two kilometers, aga võib-olla mäletan ma valesti.
Igatahes, pärast pikka-pikka jalutuskäiku jõudsime me asjani, mida kohalikud highwayks kutsusid, aga mis meenutas pigem väga pikka ja käänulist metsavaheteed ilma vähimagi valgustuseta. Hakkas juba üpriski hämaraks kiskuma. Ma tahaks teada, miks arvatakse, et džunglihäälte heliklipid on võrratud lõõgastusvahendid, mis tagavad hea une, sest paremalt ja vasakult poolt kostuvates häältes küll midagi rahustavat ei olnud. Õnneks korjas meid lõpuks peale ükskik möödasõitev auto, milles oli kolm last ja kaks täiskasvanut, aga kuidagi me kõik sinna peale ära mahtusime, ning umbes 10 kilomeetrit hiljem seisid kaks väga porist, väsinud, märga, läbikülmunud ja – mis seal salata - vaimustunud eurooplast turvalises Tanah Rata kesklinnas.
Vaatamata kõigele oli retk tegelikult ebareaalselt lahe kogemus.
Nüüd on aga kell kolm öösel ja ma veedan oma elu esimest ning kahjuks mitte viimast ööd lennujaamas. Reaalsustaju kadus mitu-mitu Coca-Cola topsi tagasi ära ja üle kõige maailmas tahaks magada, aga kõva kivipõrand ja sagivad inimesed ei tee seda just liiga lihtsaks. Iga paari minuti tagant kostub rahulik lennuki õhkutõusmise mürin ja nelja tunni pärast olen ma juba Singapuris.
Seniks, head ööd.
Friday, August 6, 2010
Laostunud Laos.
Vastupidiselt ootustele läks Laosesse jõudmine suheliselt valutult. Ma olin tegelikult peaaegu üllatunud, et Phnom Penhi nurgapealne "reisibüroo" polnudki imekombel müünud võltspiletit, ja lennukil oli minunimelisele isikule koht täiesti olemas.
Seega, pärast Vietnam Airlinesi üpriski rappuvat lendu ja nende tundmatu päritoluga tasuta juurvilja-süldi?salatit, ning otse loomulikult pärast ohtrat omaette vandumist teemal "Miks kurat on Kambodžal vaja pankrotistunud minult riigist lahkumise eest üle 300 krooni küsida?" seisin ma lõpuks Vientiane’i lennujaama saabuvate lendude osakonnas ja täitsin kiiruga mulle kuskilt kättepistetud viisablankette.
Kuna pikalt etteplaneerimine võtaks ära nii reisivabaduse kui –lõbu, polnud siinkirjutajal muidugi mittemingisugust hotellibroneeringut. Ilmselgelt on aga kõigi riikide viisavormide koostajad ühiselt veendunud, et ilma kindlalt etteplaneeritud elukohata inimene on ohtlik nende riigi julgeolekule, seega kirjutasin ma vajalikku lahtrisse täiesti lollikindla vastuse, mis toimib iga kord. Nimelt, täpselt nagu igas lääne golfiklubis on vähemalt üks Johni-nimeline liige, on kõigis Kagu-Aasia suuremates linnades vähemalt üks hotell nimega „Dragon“. Kahjuks õnnestus mul sattuda selle ainsa piiritöötaja otsa lähima tuhande kilomeetri raadiuses, kes natukenegi loeb, mida turistid nendele blankettidele kokku luuletavad. Pärast tema sajanditepikkusena tunduvat puurivat pilku, mille jooksul jõudsin ma läbi mõtelda miljon erinevat stsenaariumit, alustades sellega, et võib-olla olen ma vahepeal Euroopas tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud, ja lõpetades sellega, et äkki tal on hoopis arstiabi vaja, küsis ta venitades: "Kus täpsemalt te Laoses peatute?" Pigem ennast kui teda veenda üritades, vastasin ma natuke liiga kiiresti ja üpriski idiootlikult: "Dragon hotel, see on päris hotell." Ise oma lollist vastusest üllatunud, kõkutasin närviliselt veidike naerda, mille peale vaatas härra mulle uuesti pingsalt otsa, muigas siis stiilis yeah, right, ja lasi mul lõpuks minna. Vähemalt sai antud vaheseigaga kummutatud müüt, et passikontrolli templeid lööma võiks isegi ahvi palgata.
Vientiane oli hämmastavalt igav linn. Päikesest palavaksköetud tänavatel uimerdasid motikad ja üksikud autod nende vahel nagu laisad-laisad maod. Vähemalt oli külalistemaja terrassilt suurepärane vaade Mekongi jõele. (Jah, tuleb välja, et ma tegin eelmises postis apsaka, ja Phnom Penhist Mekong läbi ei voola.) Aega paistis seal linnas kõigil olevat ja söögikohti oli palju rohkem kui sööjaid. Mingil põhjusel õnnestus mul ühe õhtuga vestelda nelja erineva juba kolmandas nooruses isikuga, kes kiitsid Vientiane’i taevani just tema rahulikkuse pärast, ja paari kohaliku teismelisega, kes kurtsid, et selles linnas pole mitte midagi teha. Noh, nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda.
Teekond Põhja-Laoses asuvasse Vang Viengi oli jällegi vapustav ja seda mitte ainult aukliku asfalti tõttu. Maalilne maastik, postidel seisvad loodusseadusi eiravad hütid, riisipõldudel töötavad külamehed, kõiksugu loomad: kitsed, veised, koerad, kassid, veidrad hübriidid, kelle välimust annaks kokku võtta väljendiga "jõehobu ja lehma ristsugutis", maanteel tatsavad kanad… Paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal hakkas kauguses paistma mägesid, just selliseid uduseid ja sinakasrohelisi, mille tipud on otsapidi pilvedes ning mida vaadates võiks peaaegu uskuma jääda legende lohedest ja draakonitest, kes ennast nende taga peidavad. Mäed on minu jaoks alati mingi seletamatu kergelt uimastava, rahustava ja vaimustava toimega olnud, seega veetsin ma tunde - buss sõitis kaks tundi kauem, kui algselt lubati, aga keda see enam üllataks - nägupidi bussiakna vastas olles ja imetledes.
Vang Vieng ise oli ka absoluutselt turistidele orienteeritud, aga erinevalt Koh Phanganist ei olnud see üldsegi nii häiriv. Kõik kolm tänavat oli kaetud baaride, tänavamüüjate, restoranide, külalistemajade ja bungalotega. Champa Lao külalistemaja, kus mina peatusin, oli peaaegu ebamaine. Naeruväärselt odava hinnaga puhas tuba, mille uksest välja astudes satud sa sisehoovi, kus on võrkkiiged, liblikad, taimed, toolid, rohkem raamatuid kui mõnel kooliraamatukogul ja uskumatult muhedad töötajad. Lisaks oli terrassilt täiesti hingetuksvõttev vaade mägedele ja jõele.
Koht ise on tuntud sellise vabaajaharrastuse nagu tubing poolest. Idee seisneb selles, et laenutad endale täispuhutud auto sisekummi, allkirjastad lepingu, et kui sinuga midagi juhtub (ja juhtub, iga aasta sureb paar turisti), pesevad nemad oma käed puhtaks, aga kui nende varutusega midagi juhtub, maksad sina päris kopsaka summa, ja hüppad tuk-tuki peale, mis viib sind alguspunkti. Siis hüppad sa oma autokummi peale ja hakkad mööda jõge looklema. Jõe ääres on meelelahutuskohad, kust sa teoreetiliselt soovi korral läbi hüpata saad, praktikas see vihmaperioodil nii lihtne ei ole, sest on olukordi, kus enda kaldalevinnamine nõuaks vähemalt helikopterit kui mitte supervõimeid. Igatahes leidsin ma pärast ligikaudu kahte ja poolt tundi, kolme kilomeetrit, mõnda kokteili, imelist vaadet mägedele, paari kärestikku, äikesetormi ja umbes kaheksat sinikat läbimärjana kaldale ronides, et see oli absoluutselt kõike seda väärt.
Üldiselt saaks Vang Viengis oldud aja kokku võtta klassikuid tsiteerides: "It was the best of times, it was the worst of times." Põhjustel, nii headel kui halbadel, ei näe ma hetkel vajadust peatuda, aga igatahes on tegemist kohaga, mis naljalt meelest ei lähe.
Kuna postitus on isegi pikaks veninud, ei hakka ma rääkima ka sellest, kuidas täna Vientiane’i lennujaamast Kuala Lumpuri poole asudes näitasin ma AirAsia tiimile nähtavasti esimese inimesena nende lühikese karjääri jooksul (ausalt, jäi mulje, et nad kõik on esimest päeva tööl) Eesti passi, kui segaduses nad sellest olid, eriti kuna keegi neist kuuest ei suutnud uskuda, et Eesti, erinevalt Etioopiast, Iraagist ja Afganistaanist, ei vajagi viisat, ning millist peaagu lapsikut elevust tekitas neis viiekümnedollarine rahatäht, millega nad mööda terminali ringi käisid. See viimane seik siinkirjutajat eriti ei rõõmustanud, sest tegemist oli juhtumisi mu viimase rahaga.
Räägin kohe hoopis sellest, et nüüd on kell viis öösel, ma olen kolm tundi Kuala Lumpuris olnud, ja esimestest minutitest alates, kui lennujaama kiirbuss kõvasti üle sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda harjumatult siledat maanteed kesklinna poole tuiskas, sain ma aru, et see on üks päris võrratu linn. Ehkki peab mainima, et hotell, kus ma praegu seda postitust kirjutan, on oma hinna kohta ikka eriliselt vana ja räsitud, aga kell kaks öösel midagi paremat leida tundus ka üpriski vähetõenäoline.
Üllatavalt hea inglise keele ja libeda jutuga retseptsioonilaua töötaja üritas küll seletada, et deluxe tuba, mis on juhtumisi ka "ainuke vaba" tuba siin hotellis, annab silmad ette kohalikele viietärnihotellidele, aga mingil põhjusel kahtlustan ma, et võrdlemisi jõukas Malaisias ei ole üldiseks viietärnistandardiks kopituslõhn segatuna hambaarstikabineti omaga, eriti kui linad näevad välja, nagu oleks neid varasemalt põrandalappidena kasutatud, kappidelt pole kaks aastat tolmu pühitud, „suurepärane vaade“ tähendab seda, et akna ja naabermaja seina vahel on tubli viis meetrit, lift tekitab soovi testament kirjutada ja vannituba sobiks mõnda õudusilmi. Siiski on siin (väga kaldus, arvatavasti varisemisohtlik) lagi pea kohal ja voodi olemas, ning mida muud ühel bäkkpäkkeril ikka vaja on.
Tere hommikust, Kuala Lumpur.
Seega, pärast Vietnam Airlinesi üpriski rappuvat lendu ja nende tundmatu päritoluga tasuta juurvilja-süldi?salatit, ning otse loomulikult pärast ohtrat omaette vandumist teemal "Miks kurat on Kambodžal vaja pankrotistunud minult riigist lahkumise eest üle 300 krooni küsida?" seisin ma lõpuks Vientiane’i lennujaama saabuvate lendude osakonnas ja täitsin kiiruga mulle kuskilt kättepistetud viisablankette.
Kuna pikalt etteplaneerimine võtaks ära nii reisivabaduse kui –lõbu, polnud siinkirjutajal muidugi mittemingisugust hotellibroneeringut. Ilmselgelt on aga kõigi riikide viisavormide koostajad ühiselt veendunud, et ilma kindlalt etteplaneeritud elukohata inimene on ohtlik nende riigi julgeolekule, seega kirjutasin ma vajalikku lahtrisse täiesti lollikindla vastuse, mis toimib iga kord. Nimelt, täpselt nagu igas lääne golfiklubis on vähemalt üks Johni-nimeline liige, on kõigis Kagu-Aasia suuremates linnades vähemalt üks hotell nimega „Dragon“. Kahjuks õnnestus mul sattuda selle ainsa piiritöötaja otsa lähima tuhande kilomeetri raadiuses, kes natukenegi loeb, mida turistid nendele blankettidele kokku luuletavad. Pärast tema sajanditepikkusena tunduvat puurivat pilku, mille jooksul jõudsin ma läbi mõtelda miljon erinevat stsenaariumit, alustades sellega, et võib-olla olen ma vahepeal Euroopas tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud, ja lõpetades sellega, et äkki tal on hoopis arstiabi vaja, küsis ta venitades: "Kus täpsemalt te Laoses peatute?" Pigem ennast kui teda veenda üritades, vastasin ma natuke liiga kiiresti ja üpriski idiootlikult: "Dragon hotel, see on päris hotell." Ise oma lollist vastusest üllatunud, kõkutasin närviliselt veidike naerda, mille peale vaatas härra mulle uuesti pingsalt otsa, muigas siis stiilis yeah, right, ja lasi mul lõpuks minna. Vähemalt sai antud vaheseigaga kummutatud müüt, et passikontrolli templeid lööma võiks isegi ahvi palgata.
Vientiane oli hämmastavalt igav linn. Päikesest palavaksköetud tänavatel uimerdasid motikad ja üksikud autod nende vahel nagu laisad-laisad maod. Vähemalt oli külalistemaja terrassilt suurepärane vaade Mekongi jõele. (Jah, tuleb välja, et ma tegin eelmises postis apsaka, ja Phnom Penhist Mekong läbi ei voola.) Aega paistis seal linnas kõigil olevat ja söögikohti oli palju rohkem kui sööjaid. Mingil põhjusel õnnestus mul ühe õhtuga vestelda nelja erineva juba kolmandas nooruses isikuga, kes kiitsid Vientiane’i taevani just tema rahulikkuse pärast, ja paari kohaliku teismelisega, kes kurtsid, et selles linnas pole mitte midagi teha. Noh, nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda.
Teekond Põhja-Laoses asuvasse Vang Viengi oli jällegi vapustav ja seda mitte ainult aukliku asfalti tõttu. Maalilne maastik, postidel seisvad loodusseadusi eiravad hütid, riisipõldudel töötavad külamehed, kõiksugu loomad: kitsed, veised, koerad, kassid, veidrad hübriidid, kelle välimust annaks kokku võtta väljendiga "jõehobu ja lehma ristsugutis", maanteel tatsavad kanad… Paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal hakkas kauguses paistma mägesid, just selliseid uduseid ja sinakasrohelisi, mille tipud on otsapidi pilvedes ning mida vaadates võiks peaaegu uskuma jääda legende lohedest ja draakonitest, kes ennast nende taga peidavad. Mäed on minu jaoks alati mingi seletamatu kergelt uimastava, rahustava ja vaimustava toimega olnud, seega veetsin ma tunde - buss sõitis kaks tundi kauem, kui algselt lubati, aga keda see enam üllataks - nägupidi bussiakna vastas olles ja imetledes.
Vang Vieng ise oli ka absoluutselt turistidele orienteeritud, aga erinevalt Koh Phanganist ei olnud see üldsegi nii häiriv. Kõik kolm tänavat oli kaetud baaride, tänavamüüjate, restoranide, külalistemajade ja bungalotega. Champa Lao külalistemaja, kus mina peatusin, oli peaaegu ebamaine. Naeruväärselt odava hinnaga puhas tuba, mille uksest välja astudes satud sa sisehoovi, kus on võrkkiiged, liblikad, taimed, toolid, rohkem raamatuid kui mõnel kooliraamatukogul ja uskumatult muhedad töötajad. Lisaks oli terrassilt täiesti hingetuksvõttev vaade mägedele ja jõele.
Koht ise on tuntud sellise vabaajaharrastuse nagu tubing poolest. Idee seisneb selles, et laenutad endale täispuhutud auto sisekummi, allkirjastad lepingu, et kui sinuga midagi juhtub (ja juhtub, iga aasta sureb paar turisti), pesevad nemad oma käed puhtaks, aga kui nende varutusega midagi juhtub, maksad sina päris kopsaka summa, ja hüppad tuk-tuki peale, mis viib sind alguspunkti. Siis hüppad sa oma autokummi peale ja hakkad mööda jõge looklema. Jõe ääres on meelelahutuskohad, kust sa teoreetiliselt soovi korral läbi hüpata saad, praktikas see vihmaperioodil nii lihtne ei ole, sest on olukordi, kus enda kaldalevinnamine nõuaks vähemalt helikopterit kui mitte supervõimeid. Igatahes leidsin ma pärast ligikaudu kahte ja poolt tundi, kolme kilomeetrit, mõnda kokteili, imelist vaadet mägedele, paari kärestikku, äikesetormi ja umbes kaheksat sinikat läbimärjana kaldale ronides, et see oli absoluutselt kõike seda väärt.
Üldiselt saaks Vang Viengis oldud aja kokku võtta klassikuid tsiteerides: "It was the best of times, it was the worst of times." Põhjustel, nii headel kui halbadel, ei näe ma hetkel vajadust peatuda, aga igatahes on tegemist kohaga, mis naljalt meelest ei lähe.
Kuna postitus on isegi pikaks veninud, ei hakka ma rääkima ka sellest, kuidas täna Vientiane’i lennujaamast Kuala Lumpuri poole asudes näitasin ma AirAsia tiimile nähtavasti esimese inimesena nende lühikese karjääri jooksul (ausalt, jäi mulje, et nad kõik on esimest päeva tööl) Eesti passi, kui segaduses nad sellest olid, eriti kuna keegi neist kuuest ei suutnud uskuda, et Eesti, erinevalt Etioopiast, Iraagist ja Afganistaanist, ei vajagi viisat, ning millist peaagu lapsikut elevust tekitas neis viiekümnedollarine rahatäht, millega nad mööda terminali ringi käisid. See viimane seik siinkirjutajat eriti ei rõõmustanud, sest tegemist oli juhtumisi mu viimase rahaga.
Räägin kohe hoopis sellest, et nüüd on kell viis öösel, ma olen kolm tundi Kuala Lumpuris olnud, ja esimestest minutitest alates, kui lennujaama kiirbuss kõvasti üle sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda harjumatult siledat maanteed kesklinna poole tuiskas, sain ma aru, et see on üks päris võrratu linn. Ehkki peab mainima, et hotell, kus ma praegu seda postitust kirjutan, on oma hinna kohta ikka eriliselt vana ja räsitud, aga kell kaks öösel midagi paremat leida tundus ka üpriski vähetõenäoline.
Üllatavalt hea inglise keele ja libeda jutuga retseptsioonilaua töötaja üritas küll seletada, et deluxe tuba, mis on juhtumisi ka "ainuke vaba" tuba siin hotellis, annab silmad ette kohalikele viietärnihotellidele, aga mingil põhjusel kahtlustan ma, et võrdlemisi jõukas Malaisias ei ole üldiseks viietärnistandardiks kopituslõhn segatuna hambaarstikabineti omaga, eriti kui linad näevad välja, nagu oleks neid varasemalt põrandalappidena kasutatud, kappidelt pole kaks aastat tolmu pühitud, „suurepärane vaade“ tähendab seda, et akna ja naabermaja seina vahel on tubli viis meetrit, lift tekitab soovi testament kirjutada ja vannituba sobiks mõnda õudusilmi. Siiski on siin (väga kaldus, arvatavasti varisemisohtlik) lagi pea kohal ja voodi olemas, ning mida muud ühel bäkkpäkkeril ikka vaja on.
Tere hommikust, Kuala Lumpur.
Subscribe to:
Posts (Atom)