Vastupidiselt ootustele läks Laosesse jõudmine suheliselt valutult. Ma olin tegelikult peaaegu üllatunud, et Phnom Penhi nurgapealne "reisibüroo" polnudki imekombel müünud võltspiletit, ja lennukil oli minunimelisele isikule koht täiesti olemas.
Seega, pärast Vietnam Airlinesi üpriski rappuvat lendu ja nende tundmatu päritoluga tasuta juurvilja-süldi?salatit, ning otse loomulikult pärast ohtrat omaette vandumist teemal "Miks kurat on Kambodžal vaja pankrotistunud minult riigist lahkumise eest üle 300 krooni küsida?" seisin ma lõpuks Vientiane’i lennujaama saabuvate lendude osakonnas ja täitsin kiiruga mulle kuskilt kättepistetud viisablankette.
Kuna pikalt etteplaneerimine võtaks ära nii reisivabaduse kui –lõbu, polnud siinkirjutajal muidugi mittemingisugust hotellibroneeringut. Ilmselgelt on aga kõigi riikide viisavormide koostajad ühiselt veendunud, et ilma kindlalt etteplaneeritud elukohata inimene on ohtlik nende riigi julgeolekule, seega kirjutasin ma vajalikku lahtrisse täiesti lollikindla vastuse, mis toimib iga kord. Nimelt, täpselt nagu igas lääne golfiklubis on vähemalt üks Johni-nimeline liige, on kõigis Kagu-Aasia suuremates linnades vähemalt üks hotell nimega „Dragon“. Kahjuks õnnestus mul sattuda selle ainsa piiritöötaja otsa lähima tuhande kilomeetri raadiuses, kes natukenegi loeb, mida turistid nendele blankettidele kokku luuletavad. Pärast tema sajanditepikkusena tunduvat puurivat pilku, mille jooksul jõudsin ma läbi mõtelda miljon erinevat stsenaariumit, alustades sellega, et võib-olla olen ma vahepeal Euroopas tagaotsitavaks kurjategijaks kuulutatud, ja lõpetades sellega, et äkki tal on hoopis arstiabi vaja, küsis ta venitades: "Kus täpsemalt te Laoses peatute?" Pigem ennast kui teda veenda üritades, vastasin ma natuke liiga kiiresti ja üpriski idiootlikult: "Dragon hotel, see on päris hotell." Ise oma lollist vastusest üllatunud, kõkutasin närviliselt veidike naerda, mille peale vaatas härra mulle uuesti pingsalt otsa, muigas siis stiilis yeah, right, ja lasi mul lõpuks minna. Vähemalt sai antud vaheseigaga kummutatud müüt, et passikontrolli templeid lööma võiks isegi ahvi palgata.
Vientiane oli hämmastavalt igav linn. Päikesest palavaksköetud tänavatel uimerdasid motikad ja üksikud autod nende vahel nagu laisad-laisad maod. Vähemalt oli külalistemaja terrassilt suurepärane vaade Mekongi jõele. (Jah, tuleb välja, et ma tegin eelmises postis apsaka, ja Phnom Penhist Mekong läbi ei voola.) Aega paistis seal linnas kõigil olevat ja söögikohti oli palju rohkem kui sööjaid. Mingil põhjusel õnnestus mul ühe õhtuga vestelda nelja erineva juba kolmandas nooruses isikuga, kes kiitsid Vientiane’i taevani just tema rahulikkuse pärast, ja paari kohaliku teismelisega, kes kurtsid, et selles linnas pole mitte midagi teha. Noh, nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda.
Teekond Põhja-Laoses asuvasse Vang Viengi oli jällegi vapustav ja seda mitte ainult aukliku asfalti tõttu. Maalilne maastik, postidel seisvad loodusseadusi eiravad hütid, riisipõldudel töötavad külamehed, kõiksugu loomad: kitsed, veised, koerad, kassid, veidrad hübriidid, kelle välimust annaks kokku võtta väljendiga "jõehobu ja lehma ristsugutis", maanteel tatsavad kanad… Paarkümmend kilomeetrit pealinnast eemal hakkas kauguses paistma mägesid, just selliseid uduseid ja sinakasrohelisi, mille tipud on otsapidi pilvedes ning mida vaadates võiks peaaegu uskuma jääda legende lohedest ja draakonitest, kes ennast nende taga peidavad. Mäed on minu jaoks alati mingi seletamatu kergelt uimastava, rahustava ja vaimustava toimega olnud, seega veetsin ma tunde - buss sõitis kaks tundi kauem, kui algselt lubati, aga keda see enam üllataks - nägupidi bussiakna vastas olles ja imetledes.
Vang Vieng ise oli ka absoluutselt turistidele orienteeritud, aga erinevalt Koh Phanganist ei olnud see üldsegi nii häiriv. Kõik kolm tänavat oli kaetud baaride, tänavamüüjate, restoranide, külalistemajade ja bungalotega. Champa Lao külalistemaja, kus mina peatusin, oli peaaegu ebamaine. Naeruväärselt odava hinnaga puhas tuba, mille uksest välja astudes satud sa sisehoovi, kus on võrkkiiged, liblikad, taimed, toolid, rohkem raamatuid kui mõnel kooliraamatukogul ja uskumatult muhedad töötajad. Lisaks oli terrassilt täiesti hingetuksvõttev vaade mägedele ja jõele.
Koht ise on tuntud sellise vabaajaharrastuse nagu tubing poolest. Idee seisneb selles, et laenutad endale täispuhutud auto sisekummi, allkirjastad lepingu, et kui sinuga midagi juhtub (ja juhtub, iga aasta sureb paar turisti), pesevad nemad oma käed puhtaks, aga kui nende varutusega midagi juhtub, maksad sina päris kopsaka summa, ja hüppad tuk-tuki peale, mis viib sind alguspunkti. Siis hüppad sa oma autokummi peale ja hakkad mööda jõge looklema. Jõe ääres on meelelahutuskohad, kust sa teoreetiliselt soovi korral läbi hüpata saad, praktikas see vihmaperioodil nii lihtne ei ole, sest on olukordi, kus enda kaldalevinnamine nõuaks vähemalt helikopterit kui mitte supervõimeid. Igatahes leidsin ma pärast ligikaudu kahte ja poolt tundi, kolme kilomeetrit, mõnda kokteili, imelist vaadet mägedele, paari kärestikku, äikesetormi ja umbes kaheksat sinikat läbimärjana kaldale ronides, et see oli absoluutselt kõike seda väärt.
Üldiselt saaks Vang Viengis oldud aja kokku võtta klassikuid tsiteerides: "It was the best of times, it was the worst of times." Põhjustel, nii headel kui halbadel, ei näe ma hetkel vajadust peatuda, aga igatahes on tegemist kohaga, mis naljalt meelest ei lähe.
Kuna postitus on isegi pikaks veninud, ei hakka ma rääkima ka sellest, kuidas täna Vientiane’i lennujaamast Kuala Lumpuri poole asudes näitasin ma AirAsia tiimile nähtavasti esimese inimesena nende lühikese karjääri jooksul (ausalt, jäi mulje, et nad kõik on esimest päeva tööl) Eesti passi, kui segaduses nad sellest olid, eriti kuna keegi neist kuuest ei suutnud uskuda, et Eesti, erinevalt Etioopiast, Iraagist ja Afganistaanist, ei vajagi viisat, ning millist peaagu lapsikut elevust tekitas neis viiekümnedollarine rahatäht, millega nad mööda terminali ringi käisid. See viimane seik siinkirjutajat eriti ei rõõmustanud, sest tegemist oli juhtumisi mu viimase rahaga.
Räägin kohe hoopis sellest, et nüüd on kell viis öösel, ma olen kolm tundi Kuala Lumpuris olnud, ja esimestest minutitest alates, kui lennujaama kiirbuss kõvasti üle sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda harjumatult siledat maanteed kesklinna poole tuiskas, sain ma aru, et see on üks päris võrratu linn. Ehkki peab mainima, et hotell, kus ma praegu seda postitust kirjutan, on oma hinna kohta ikka eriliselt vana ja räsitud, aga kell kaks öösel midagi paremat leida tundus ka üpriski vähetõenäoline.
Üllatavalt hea inglise keele ja libeda jutuga retseptsioonilaua töötaja üritas küll seletada, et deluxe tuba, mis on juhtumisi ka "ainuke vaba" tuba siin hotellis, annab silmad ette kohalikele viietärnihotellidele, aga mingil põhjusel kahtlustan ma, et võrdlemisi jõukas Malaisias ei ole üldiseks viietärnistandardiks kopituslõhn segatuna hambaarstikabineti omaga, eriti kui linad näevad välja, nagu oleks neid varasemalt põrandalappidena kasutatud, kappidelt pole kaks aastat tolmu pühitud, „suurepärane vaade“ tähendab seda, et akna ja naabermaja seina vahel on tubli viis meetrit, lift tekitab soovi testament kirjutada ja vannituba sobiks mõnda õudusilmi. Siiski on siin (väga kaldus, arvatavasti varisemisohtlik) lagi pea kohal ja voodi olemas, ning mida muud ühel bäkkpäkkeril ikka vaja on.
Tere hommikust, Kuala Lumpur.
No comments:
Post a Comment