Kuala Lumpur õigustas oma kosmoseajastu linna mainet täiesti. Kõikvõimalike kujude, vormide ja värvidega pilvelõhkujad, harjumatult puhtad tänavad, mille kohal vuhisesid pisikesed nunnud monoraili rongid, ja muidugi ärme unusta seda, et kohalikud reaalselt oskasid inglise keelt, mis on seni siinkandis üpriski haruldane.
Pärast kahte ööd, khm, poliitiliselt korrektne olles, ee… mitte nii kõrgekvaliteedilises hotellis, kui retseptsioonilaua töötajatele meeldis arvata, oli aeg leida midagi odavamat ja vähem räpast. See pisike ülesanne ei olnud päris nii lihtne, kui esialgu tundus, sest selgus, et absoluutselt kõik mõeldavasse hinnaklassi jäävad hostelid ja külalistemajad olid täiesti ära broneeritud. Kolm tundi ja loetlematul hulgal Chinatowni hotellifuajeesid hiljem õnnestus lõpuks leida nurgatagune kohake nimega „Monkee Inn“, mis ei olnud üldse nii hull, kui nimetuse põhjal arvata võiks. Erinevalt Kuala Lumpuri arvukatest parkidest ja alleetänavatest, ei jooksnudki antud majutusasutuse koridorides ja puhketoas ahvid, vaid pigem loivasid või vedelesid väsinud nägudega bäkkpäkkerid, hambapastatuup, läptop või telekapult käes.
Chinatown ise ei olnud eriliselt muljetavaldav, Bangkoki analoogse linnaosaga ei anna seda isegi võrrelda. Ainus tõesti märkimisväärne vaatamisväärsus oli kuulus hiinalinna turg, kus saab ka kõige majanduslikult andetumale inimesele peale odava piraatkauba omandamise lõplikult selgeks juba varemkohatud elutarkus: kui sulle lähenetakse mesimagusa sõnapaariga hello, friend, on mõistlik kiiresti põgeneda, ja kirjeldamatu aasia aktsendiga lause I give you good deal tähendab ainult seda, et sind üritatakse rahast lagedaks teha ning kaup on veel palju vähem väärt, kui sa esialgu arvasid.
Ülejäänud KL oli huvitavam. Templid olid ilusad, islamiusulisi oli palju, rohelisust ja puid samuti. Ahvid jooksid vabalt ringi, väljakud olid majesteetlikud, Petronase kaksiktornid olid tõesti nii kõrged, kui fotodelt paistab, ja kui juba kaubanduskeskusi ehitada, siis ikka 12korruselisi. Vaesust oli vähem kui varasemates kohtades, silmakirjalikkust jällegi palju. Taksojuhid, kelle neljarattalistele töövahenditele oli selgelt kirjutatud, et kauplemine on rangelt keelatud ja taksomeetri kasutamine kohustluslik, ei pilgutanud silmagi, kui nad sõidu eest fikseeritud ja äärmiselt soolast hinda küsisid ning keeldumise korral lihtsalt minema kihutasid. Erinevate kultuuride rohkus muutis linnapildi ja restoranid-tänavaputkad kirjuks ning üleüldse oli Kuala Lumpur üks päris tore linn.
Kuid nagu kõiki muid häid asju, tuleb ka toredaid kohti tarvitada mõistlikus koguses, seega oli pärast nelja ööd Malaisia pealinnas aeg liikuda Cameron Highlandsile. Asudes merepinnast umbes 1500 meetrit kõrgemal, ei tõuse sealne temperatuur kunagi üle 25 või lasku alla 10 kraadi, mis oli üpriski meeldiv vaheldus väljakujunenud 30-35kraadisele rutiinile. Kuhu iganes ka ei vaataks, olid igal pool mäed, teeistandused ja džungel.
Tanah Rata linnake, kuhu ilma konditsioneerita buss karja merehaigeid reisijaid maha kukutas, oli pisike ja üpriski uimane. Ööbimiskoht oli üllatavalt meeldiv: suur ja hästisisustatud korter lukkukäivate ruumide ning ühise kööginurga ja elutoaga. Terrassilt avanes suurepärane vaade rahulikule puudealleele ja kauguses olevatele mägedele ning ilm oli täpselt nii külm, et jakk peale tõmmata, teetass kätte võtta ja katkendlikult kuulda teiselpool aknaklaasi diivanitel kerratõmmanud erinevate juba kolmekümnendates eluaastates paarikeste vaimustunud umbmäärast vadinat teemadel: „Kes on rohkemates riikides käinud?“ või „Kelle matkasaapad on porisemad?“.
Matkamine ise ei olnud päris selline, nagu ma ette kujutasin. Ilmselgelt ei olnud ma taibanud vastavat varustust kaasa võtta, spontaanne reisimine siiski, seega avastasin ma ennast eile keset äikesetormi ja sellega kaasnevat paduvihma äärmiselt sobimatu riietuse ja jalanõudega mööda täiesti vesist, libedat ja porist metsarada ülesmäge rühkimas. Hiinlane, kellelt me teed küsisime, vaatas kahte eurooplast uskumatu pilguga ja pobises midagi stiilis but it’s raining.
Jättes vahele värvikad kirjeldused veremaitsest suus ja hulgaliselt vandesõnu, mis kostusid, kui ma jälle kuskilt peaaegu alla oleks libisenud, hüppame kohe punkti, kus läbimärg ja väsinud Kati jõudis lõpuks tippu. Ma ei suudaks hetkel ka relva ähvardusel selle mäe nime või kõrgust meelde tuletada, aga arvestades väsimusastet ja tipust avanevat vaadet, oli ta arvatavasti üpriski kõrge. Alla vaadates võis näha pehmeid vatipilvi, õhk oli värske ja üleüldse oli tulemus kogu vaeva väärt.
Tagasiminek aga nii lihtne ei olnud. Kaardi järgi oleks pidanud lähedal olema golfiväljak, mille kaudu laskumine olevat „meeldiv ja lõõgastav jalutuskäik“. Võib-olla on malaisialastel golfist natuke teine arusaam, sellisel juhul minupoolsed südamlikud vabandused, aga pärast tunniajast laskumist mööda järsku libedat ja pigem kujuteldavat kui reaalset rada, oli selge, et kusiganes me ka ei oleks, golfi siin igatahes ei harrastata. Tee muutus üha umbmäärasemaks ja mööda vesist peaagu 80kraadise nurga moodustanud paksu taimestikuga kaetud mäenõlva tagasiturnimine oli üpriski võimatu. Olukorda ei muutnud eriliselt roosilisemaks ka järjekordsete kukkumiste/libisemiste käigus kergelt vigastatud hüppeliiges, äike ja fakt, et kohe-kohe oli pimedaks minemas.
Nagu sellest veel vähe oleks olnud, muutus ümbritsev pooleteistmeetrine võsa edasiminnes juba päris arvestatavaks džungliks. Vihma käes vaevu loetavaks paberinutsakaks muutunud kaart soovitas rõõmsalt mitte pimedas matkata, sest muidu võib rännumees ühtäkki avastada, et on vaja öö džunglis veeta. Võib vist ette kujutada, et eriti lohutav see informatsioon just ei olnud, seega tuli ajaga võidu joostes edasi liikuda. Lõpuks, nagu ilmutusena, kostus kuskilt kaugelt koerte haukumine. Viis minutit hiljem jõudsime me mingi hütini, mille elanik ei mõistnud küll inglise keelt, aga Tanah Rata mainimine pani teda käega kaugusesse näitama, võis isegi juhtuda, et ta ütles two kilometers, aga võib-olla mäletan ma valesti.
Igatahes, pärast pikka-pikka jalutuskäiku jõudsime me asjani, mida kohalikud highwayks kutsusid, aga mis meenutas pigem väga pikka ja käänulist metsavaheteed ilma vähimagi valgustuseta. Hakkas juba üpriski hämaraks kiskuma. Ma tahaks teada, miks arvatakse, et džunglihäälte heliklipid on võrratud lõõgastusvahendid, mis tagavad hea une, sest paremalt ja vasakult poolt kostuvates häältes küll midagi rahustavat ei olnud. Õnneks korjas meid lõpuks peale ükskik möödasõitev auto, milles oli kolm last ja kaks täiskasvanut, aga kuidagi me kõik sinna peale ära mahtusime, ning umbes 10 kilomeetrit hiljem seisid kaks väga porist, väsinud, märga, läbikülmunud ja – mis seal salata - vaimustunud eurooplast turvalises Tanah Rata kesklinnas.
Vaatamata kõigele oli retk tegelikult ebareaalselt lahe kogemus.
Nüüd on aga kell kolm öösel ja ma veedan oma elu esimest ning kahjuks mitte viimast ööd lennujaamas. Reaalsustaju kadus mitu-mitu Coca-Cola topsi tagasi ära ja üle kõige maailmas tahaks magada, aga kõva kivipõrand ja sagivad inimesed ei tee seda just liiga lihtsaks. Iga paari minuti tagant kostub rahulik lennuki õhkutõusmise mürin ja nelja tunni pärast olen ma juba Singapuris.
Seniks, head ööd.
No comments:
Post a Comment