Hong Kongi kohta ma kirjutada ei jõudnudki, ehkki tegu oli ühe kõige säravama linnaga, kus ma käinud olen. Ja selle all ei mõtle ma ainult neoontulesid Nathan Roadil või erksavärvilisi pilvelõhkujaid, mis - tõsi küll - kõigi maade turistide digikaamerate välgusähvatustes veel kolm korda pimestavamad olid.
Aga võib-olla ongi hea, et kirjutada ei jõudnud, sest kuidas kirjeldada asju nagu kõige täiuslikum päikesetõus üldse? Täpselt selline udune ja sinakas, eemal leegisevate mäetippudega, mis tekitavad tunde, et maailma äär polegi nii kaugel. Mõne üksiku virga hommikusörkija ning buddha-mungaga, kelle selja taga tatsab ühe kingaga turist, kes arvatavasti veel magama pole saanud. Ärkavate võlts-Rolexite tulihingeliste mahaparseldajate ja halastamatult muudkui kõrgemale tõusva ning tänavaid jäägitult kuumaks kütva päiksesega.
Ma vist isegi ei tahaks osata Hong Kongi lõhnu, maitseid või inimesi kirjeldada, seda lihtsalt peab ise kogema
Lühidalt kokku võttes: Hong Kongis oli tohutult hinge.
Nüüd on aga mõned kuud möödunud, Tartu on kaetud paarikümnesentimeetrise lumevaibaga ja paljajalu käivad vaid enesetapjad. Pidev rahutus närib aga esimesest tagasijõutud päevast edasi. Aega, jällegi, on pidevalt puudu.
Täna kell 17.13 sai mul advendiküünlaid vaadates siiski kõrini. Pärast pikki ning äärmiselt stressirikaid tunde, kus oma osa said kõik, kes tee peale ette jäid, ja nii mõnigi, kes ei jäänud, õnnestus mul koostada täiesti ebareaalselt-uskumatult-naeruväärselt odav marsruut ei lähemale ega kaugemale kui Lõuna-Marokosse.
Ahjaa, tee peale jääb ka mõni tore päev Frankfurtis, ning tagasitulles saab rakendada natuke Londoni-teraapiat, sest... noh, eelkõige lihtsalt miks mitte?
Kahjuks ei saa see trip kesta nii kaua, kui ma sooviksin, aga arvestades ülikoolikohustust ja fakti, et põhimõtteliselt lendan ma ühelt eksamilt minema ja teisele jooksen peaaegu otse lennukilt, on tegu üpriski optimaalse ajakasutusega.
Kuu aja pärast ei ole mul enam soojapuhurit vaja, et külm varbaid ära ei võtaks.
Ohtlik, ohtlik narkootikum see lennuki õhkutõus.
No comments:
Post a Comment