Ma pole kunagi hiilanud erilise järjekindlusega. Minu aastaid tagasi entusiastlikult alustatud kitarriõpinguid meenutab siiani dekoratiivelemendina toanurgas seisev tolmukorraga kaetud punane elektrikitarr ja VOX-i kitarrivõimendi, mida ma umbes kord nädalas vaatan, samal ajal täiesti veendunult uskudes, et kohe varsti, kui vabam hetk tuleb, hakkavad siin Tartu äärelinnas taas - naabrite rõõmuks - kostuma südaöised igihaljad meloodiad Animalsilt ja Oasiselt. Seni seda juhtunud pole ning seetõttu tuleb naabritel leppida harvade minu korterist kostuvate öiste suurpuhastushelidega, mis kummalise kokkusattumusena esinevad eranditult ainult siis, kui mul järgmisel hommikul on mõni eriliselt oluline eksam, kontrolltöö või tähtaeg, milleks oleks vaja valmistuda.
Paremini ei läinud ka fotograafiaga - ma olen üpriski veendunud, et statiiv, mis kunagi loomepuhangus ostetud sai, vedeleb kapis täpselt samas kohas, kuhu ma ta kaks aastat tagasi panin. Seega ei ole vist eriti üllatav asjaolu, et blogi, kuhu ma plaanisin kirjutada vabas vormis ja kaootiliselt oma käikudest lähemale ja kaugemale just nii, nagu mina neid kogenud olen, vajus sama kiiresti ajaloohõlma kui 90ndate ühe-hiti-imed. Tõenäoliselt on asi ka selles, et mulle ei ole meeldinud kunagi "kivisse raiuda" mõtteavaldusi, mida ei ole hiljem eriliselt lihtne tagasi võtta ja mis võivad aastate pärast ühelt või teiselt poolt üllatuslikult tagasi tulla.
Ainus reaalne ettekääne, mille ma selle blogi pidamisele leida suudan - peale selle, et tegu on suurepärase ajaraiskajaga, millega lükata edasi kiireloomuliste probleemide lahendamist ning asjalik olemist - on siiras ja mõnevõrra lootusetu soov üritada kuidagi purki panna lõhnu, maitseid ja hetki, mida purki panna ei saa. Ja noh, et mitte liiga läägelt filosoofiliseks kätte minna, siis põhimõtteliselt lihtsalt sellepärast, et mulle tõsiselt meeldib reisida, olgu siis tegu kahekuise seiklusega mõnel teisel mandril või lihtsalt neljapäevaõhtuse arusaamisega, et iseenesest võiks homme kas või Helsingisse, Stockholmi või Riiga minna.
Rääkides postituse nimikangelasest, siis soov reisida kõige sombusemal ja igavamal kuul aastas Peterburisse tekkis - nagu palju teisi häid ja kohutavaid ideid - üpriski suvaliselt. Tõenäoliselt nägin ma internetis mingit pilti või vaatasin Prismas tavalisest kauem kalaletti, aga igatahes tekkis mul kaks nädalat tagasi kindel arusaam, et tuleb külastada Pushkini ja Viktor Tsoi sünnilinna ja soovitatavalt kohe. Minu ustav reisikaaslane kuulis sellest plaanist muidugi parimal võimalikul moel - öösel kell 2 saadetud halvas õigekirjas lakoonilise SMS-i teel. Pisut purjus entusiasmi see reis silmapilkselt või siis vähemalt homnepäev ette võtta vaigistas arusaam, et Venemaale reisimiseks on tarvilik kehtiv pass, mida äärmiselt laisk siinkirjutaja polnud otse loomulikult õigel ajal uuendanud. Igatahes läksin ma välja tuima õnne peale, lootes et ehk jõuab tavajärjekorras taotletud pass kuu aja asemel nädalaga valmis, ning piletid said järgmiseks nädalavahetuseks broneeritud. Väikese vihjena võib öelda, et pass sai valmis küll, aga alles pärast seda, kui minu ustav reisikaaslane oli veetnud terve päeva üritades veenda St Peter Line'i töötajaid, piirivalvet ja tõenäoliselt veel mingisuguseid instantse selles, et tegelikult ei kujuta ma endast riiklikku julgeolekuohtu ka siis, kui ma reisin nõutud kuus kuud kehtiva passi asemel hoopis täiesti kehtiva ja toreda passiga, mis aegub tervelt kahe ja poole kuu pärast. Ja nende nõusoleku saanud. Ja kõik andmed, numbrid, kehtivusajad juba ära saatnud. Võib vist ette kujutada, kui õnnelikud olid St Peter Line'i äärmiselt tüdinud töötajad, saades 7 tundi enne laeva väljumist teada, et broneering tuleb jälle ümber teha.
Nüüd istun ma igatahes D-terminalis ja ootan umbes 30 aastat vana Princess Anastasiat, mis juba 15 minutit tagasi Soome lahe vahustel lainetel seilama pidi hakkama, ehkki ma olen alati kummaliselt veendunud olnud, et ainuõige variant Venemaale reisimiseks on rong. Tõenäoliselt on selles kinnisidees süüdi minu idealiseeritud kujutluspilt põlismetsade vahel vuravast raudmassiivist, mille restoranivaguni lauad on kaetud ohtra kalamarja, bliinide, basturma ja hapukurgiga ning kus noored melanhoolsed poeedid tsiteerivad viinapitside kõrvale oma sünget luulet - millest ma puuduliku keeleoskuse tõttu, muidugi, aru ei saaks. (Arvatavasti ei tohiks ma oma illusioonide säilitamise huvides Tallinn-Peterburi rongi lähedalegi minna.)
Igatahes, kuna on vähe asju maailmas, mida ma vihkan veel rohkem kui asjaajamisi ja viisaprotseduure, otsustas lõpliku transpordivaliku lihtlabane võimalus külastada Neevalinna viisavabalt, kui seda teha kruiisituristina. Unistuse idüllilisest restoranivagunist on üpriski edukalt asendanud pisut maisem lootus jõuda kella üheksasse rootsi lauda enne, kui keegi kogu lõhe sakuskana ära tarvitanud on.
To be continued...
Paremini ei läinud ka fotograafiaga - ma olen üpriski veendunud, et statiiv, mis kunagi loomepuhangus ostetud sai, vedeleb kapis täpselt samas kohas, kuhu ma ta kaks aastat tagasi panin. Seega ei ole vist eriti üllatav asjaolu, et blogi, kuhu ma plaanisin kirjutada vabas vormis ja kaootiliselt oma käikudest lähemale ja kaugemale just nii, nagu mina neid kogenud olen, vajus sama kiiresti ajaloohõlma kui 90ndate ühe-hiti-imed. Tõenäoliselt on asi ka selles, et mulle ei ole meeldinud kunagi "kivisse raiuda" mõtteavaldusi, mida ei ole hiljem eriliselt lihtne tagasi võtta ja mis võivad aastate pärast ühelt või teiselt poolt üllatuslikult tagasi tulla.
Ainus reaalne ettekääne, mille ma selle blogi pidamisele leida suudan - peale selle, et tegu on suurepärase ajaraiskajaga, millega lükata edasi kiireloomuliste probleemide lahendamist ning asjalik olemist - on siiras ja mõnevõrra lootusetu soov üritada kuidagi purki panna lõhnu, maitseid ja hetki, mida purki panna ei saa. Ja noh, et mitte liiga läägelt filosoofiliseks kätte minna, siis põhimõtteliselt lihtsalt sellepärast, et mulle tõsiselt meeldib reisida, olgu siis tegu kahekuise seiklusega mõnel teisel mandril või lihtsalt neljapäevaõhtuse arusaamisega, et iseenesest võiks homme kas või Helsingisse, Stockholmi või Riiga minna.
Rääkides postituse nimikangelasest, siis soov reisida kõige sombusemal ja igavamal kuul aastas Peterburisse tekkis - nagu palju teisi häid ja kohutavaid ideid - üpriski suvaliselt. Tõenäoliselt nägin ma internetis mingit pilti või vaatasin Prismas tavalisest kauem kalaletti, aga igatahes tekkis mul kaks nädalat tagasi kindel arusaam, et tuleb külastada Pushkini ja Viktor Tsoi sünnilinna ja soovitatavalt kohe. Minu ustav reisikaaslane kuulis sellest plaanist muidugi parimal võimalikul moel - öösel kell 2 saadetud halvas õigekirjas lakoonilise SMS-i teel. Pisut purjus entusiasmi see reis silmapilkselt või siis vähemalt homnepäev ette võtta vaigistas arusaam, et Venemaale reisimiseks on tarvilik kehtiv pass, mida äärmiselt laisk siinkirjutaja polnud otse loomulikult õigel ajal uuendanud. Igatahes läksin ma välja tuima õnne peale, lootes et ehk jõuab tavajärjekorras taotletud pass kuu aja asemel nädalaga valmis, ning piletid said järgmiseks nädalavahetuseks broneeritud. Väikese vihjena võib öelda, et pass sai valmis küll, aga alles pärast seda, kui minu ustav reisikaaslane oli veetnud terve päeva üritades veenda St Peter Line'i töötajaid, piirivalvet ja tõenäoliselt veel mingisuguseid instantse selles, et tegelikult ei kujuta ma endast riiklikku julgeolekuohtu ka siis, kui ma reisin nõutud kuus kuud kehtiva passi asemel hoopis täiesti kehtiva ja toreda passiga, mis aegub tervelt kahe ja poole kuu pärast. Ja nende nõusoleku saanud. Ja kõik andmed, numbrid, kehtivusajad juba ära saatnud. Võib vist ette kujutada, kui õnnelikud olid St Peter Line'i äärmiselt tüdinud töötajad, saades 7 tundi enne laeva väljumist teada, et broneering tuleb jälle ümber teha.
Nüüd istun ma igatahes D-terminalis ja ootan umbes 30 aastat vana Princess Anastasiat, mis juba 15 minutit tagasi Soome lahe vahustel lainetel seilama pidi hakkama, ehkki ma olen alati kummaliselt veendunud olnud, et ainuõige variant Venemaale reisimiseks on rong. Tõenäoliselt on selles kinnisidees süüdi minu idealiseeritud kujutluspilt põlismetsade vahel vuravast raudmassiivist, mille restoranivaguni lauad on kaetud ohtra kalamarja, bliinide, basturma ja hapukurgiga ning kus noored melanhoolsed poeedid tsiteerivad viinapitside kõrvale oma sünget luulet - millest ma puuduliku keeleoskuse tõttu, muidugi, aru ei saaks. (Arvatavasti ei tohiks ma oma illusioonide säilitamise huvides Tallinn-Peterburi rongi lähedalegi minna.)
Igatahes, kuna on vähe asju maailmas, mida ma vihkan veel rohkem kui asjaajamisi ja viisaprotseduure, otsustas lõpliku transpordivaliku lihtlabane võimalus külastada Neevalinna viisavabalt, kui seda teha kruiisituristina. Unistuse idüllilisest restoranivagunist on üpriski edukalt asendanud pisut maisem lootus jõuda kella üheksasse rootsi lauda enne, kui keegi kogu lõhe sakuskana ära tarvitanud on.
To be continued...
