Latvia-Norway-Southern Poland aka "The leftover pizza is in the Louis Vuitton bag."

Kui ma peaksin üles loetlema kõik korrad, kui ma olen seda veidrat reisiblogi jätkata, taaselustada või taas-taaselustada üritanud, siis ei piisaks isegi kõikidest mu sõrmedest ega varvastest, seega ei ole mul ilmselt mõtet seekord endale isegi vastavaid illusioone luua. Tegelikult ei ole ma isegi kindel, kas ma reaalselt selle postituse avaldamiseni jõuan - ja ajalugu annab ülekaalukalt alust selles kahelda - aga kuna üritamine pidi juba pool võitu olema, siis here I go again.

* * *

Mulle ei ole kunagi õigel ajal pähe tulnud, et on võimalik normaalselt reisida. Niimoodi, et pakid eelmisel õhtul oma kohvrid, võib-olla isegi magad natuke ja astud hommikul hoolikalt läbimõeldud, broneeritud ja planeeritud teekonnale, taskus turvaline reisikindlustuse poliis, väljaprinditud lennupiletid ning soovituslikult ka eksisteeriv majutusasutuse broneering kogu reisi ajaks. Seetõttu ei ole ilmselt erilist põhjust imestada, et hommikusele Tartu-Riia lennujaamabussile jõuan ma viimasel minutil, tundigi magamata ja kohvritäie suvaliselt kokku kuhjatud - ja nagu hiljem selgub - absoluutselt ebapraktiliste riiete ja jalanõudega. Minu reisikaaslane L. on veelgi rohkem väsinud - et mitte öelda maani täis - kui mina, ja asjaolu, et mul õnnestus ta pool tundi enne bussi väljumist oma diivanilt üles saada ning endaga koos uksest välja tirida, tundub varahommikuses lumises bussijaamas nagu keskmisest suuremat sorti töövõit.

Kuna jumal pidavat üldjuhul lolle ja joodikuid hoidma, siis õnnestub meil L.-iga pärast eneseületamisi, õnnelike juhuste kokkulangemist ja muidugi ka kohustuslikku liiga kallist praadi Riia lennujaama TGI Friday'sis siiski Riia-Trondheimi lennukile jõuda. Iseenesest on valitud lennumarsruut pehmelt öeldes jabur, sest tegelikult on meie lõppsihtkohaks väike linnake Poola-Slovakkia piiril, mille nime meelde jätmine, veel vähem hääldamine meile reisi lõpuni liiga raskeks katsumuseks osutub. Vaatamata sellele on ammu ilmne, et minu puhul lendab igasugune ratsionaalsus aknast välja täpselt sellel hetkel, kui ma skyscanner.net-i või mõne analoogse lehe avan. Terve mõistus asendub vaimustunud hüüatustega stiilis: "kuule, kui me läbi Norra Poolasse lendame, tuleb see ainult mõned eurod kallim ja võtab ainult ööpäeva rohkem...". Kuna ei mina ega L. polnud kunagi varem Norras käinud ja Trondheim tundus isegi Norra mõistes kõige suvalisem koht, kus üks pime detsembrilõpuöö veeta, siis ei ole vist isegi vaja mainida, et otsus sai vormistatud ja piletid broneeritud umbes 10 minutiga.

Tegelikult on mind Skandinaavia alati tõmmanud. Kuskil hästi-hästi sügaval mu hinges elab mingi seletamatu olend, mis ärkab iga kord, kui ma mõtlen Põhja-Skandinaaviast ja selle kõrgest taevast ja sellest, et teiselpool polaarjoont on polaarööd ja päevad ja maastik ja metsad ja järved ja virmalised ja tühjus. Ma armastan Skandinaavia disaini, arhitektuuri, Stockholmi effortless-ubercooli. Ainuüksi sõnaühend "arctic blueberry" on piisav, et panna mind Lumene uut huuleläiget ostma. Ja iga kord, kui ma järjekordsel Rootsi kruiisil olen, ärkab see miski taas, aga mitte kunagi ei õnnestu tal vaatamata väga meeldivalt veedetud päevale Stockholmi vanalinnas seda tabamatut Skandinaaviat päriselt kätte saada. Soome kogu oma laheduses ja mugavuses on vaid mõned korrad ligilähedale jõudnud - ma mäletan siiani ühte paariaastatagust südasuvist kesköist paadisilda ühel tundmatul Soome järvel, kus päike ei paistnudki loojuvat. Seetõttu on võimalik ehk mõista, et nimetu olend nurrub rahulolevalt, kui piloot teatab, et maandume 20 minuti pärast Trondheimis.

Kuna tegemist on aasta kõige pimedama nädalaga, ei õnnestu meil Norras viibitud 16 tunni jooksul kordagi päevavalgust näha ja tegelikult ei ole selles ebapraktilises vahepõikes üleüldse midagi glamuurset. Tihe detsembrikuine uduvihm ei tekita esialgu peale külmatunde erilisi emotsioone ja ehkki ilus, ei erine jõulutuledes kesklinn märkimisväärselt ühestki teisest Euroopa linnast. Norra hindade üle vingumine on liiga igav klišee, et selle peale aega raisata, kuigi jõudes pärast kaks tundi kestnud uisutamist - sest kõndimiseks sellist edasiliikumist enam kutsuda ei saa - kohta, mida visittrondheim.com kutsub hellitavalt üheks kõige hipsterimaks ja lahedamaks kohaks, kus mõistliku tasu eest paar õlut võtta... ja avastades, et kohas viibivate isikute keskmine vanus jääb kuskile 60 kanti ja ruumid näevad välja nagu Tädi Anni kohvik kultussarjast "Õnne 13, soovime L.-ga õlle eest 8 eurot makstes küll rohkem kui natukene nutta. Kuna aga alternatiiviks on läbimärgade saabastega sama pikk tagasiuisutamine kontidest läbi puhuva jäise tuule käes ning ei mina ega L. ei soovi seda katsumust lähima poole tunni jooksul enam uuesti ette võtta, siis neelame oma pisarad alla ja joome pikkamisi, hästi aeglaste lonksudega, oma kaheksaeuroseid jooke.

Siiski on Trondheimis miski, millele me oleme päris lähedale jõudnud. Umbes pool kilomeetrit baarist on fjord. Pärast pooleliitrist õlut ja arusaamist, et iseenesest pole tegelikult enam vahet, kas me oleme paljajalu või saabastes, sest jalad on niikuinii nii läbimärjad, uisutame vee äärde. Tuul peksab laineid täiesti armutult vastu kaldaäärt ja kaugel sähvivad rohelised virmalised. Sellel hetkel saan aru, et mitte ainult pidi tõepoolest Norrasse tulema, vaid absoluutselt vältimatult peab Norrasse uuesti tulema. Isegi pimedas on näha kaugel kõrguvat mäge ja esimest korda elus tunnen ma, et see on see Skandinaavia, mida ma näha ja tunda tahan.

Tegelikult on Trondheim võrratult ilus. Kui piltide järgi otsustada, siis eriti valgel ajal. Kõnnime L.-ga tunde mööda inimtühju tuuliseid sildu ja viadukte, kuni jõuame tagasi rohkem rahvarohkesse kesklinna.

* * *

Ka Trondheim-Krakow lennul ei õnnestu mul Norwegiani paljukiidetud wifit proovida, sest kaotan üleväsimusest teadvuse kohe, kui lennuk maast tõuseb ja ärkan alles siis, kui piloot annab teada, et kohe maandume Krakowis. Kuna ma olen Poolas üpriski palju käinud, siis on esimesed muljed nii tuttavlikud, et ei talletu eriliste mälestustena.

Lennujaamas selgub, et ka ülejäänud LC H. delegatsiooni liikmed, kelle lend saabub mõned minutid pärast meie oma, pole suutnud käsipagasis kaasa vedada International Nighti jaoks hädavajalikke jooke ja sööke oma maa tutvustamiseks. See probleem saab lahendatud kohalikus supermarketis, kus ostame Poola viina, kohvilikööri, biskviiti ja Nutellat ning plaanime valmistada ülimalt saksapärase Nutellakoogi, pakkudes kõrvale saksapäraseid shotte nimega "White Russian" (viimase seos Saksamaaga jääb mulle lõpuni selgusetuks).

Vastupidiselt igasugustele ootustele ja tänu siinkirjutaja viimase hetke geniaalsele mõttele lõigata koogi peale kaunistuseks üks banaan, näeb kook pealtnäha üpriski isuäratav välja ja kaob kandikult võrdlemisi kiiresti. Tegelikult on meil muidugi natuke piinlik, nähes, et Prantsuse delegatsioon on kaasa vedanud umbes kümme liitrit veini, Rootsi pakub kuuma hõõgveini ja poolakad on varunud umbes 10 liitrit viina ning valmistanud umbes viis kilo kohalikke toite. Hetkel, kui otsustan lõpuks ka ise meie suurepärast meistriteost maitsta, tabab mind arusaam, et nähtavasti on võimalik ka ainult purgitäiest Nutellast, biskviidist ja banaanist koosnev kook täiesti metsa keerata, sest mingil põhjusel on pehme biskviit muutunud kuivikutaoliseks ja esimest korda elus maitseb Nutella mingil põhjusel halvasti. Otsustan reeturlikult, et kuna Hamburgiga ei seo mind õigupoolest miski peale formaalsuste ja kaon sujuvalt Rootsi-Prantsuse ühislaua juurde, kus pakutakse Rieslingut, juustu, salaamit ja hõõgveini.

Suurem osa jäämurdmis- ja tutvumismängudest on liiga ülerahvastatud ja awkwardid, et neis osaleda või vähemalt neid siinkohal korrata, aga nimede kordamise mängus peame kõik ütlema oma nime ja sama tähega algava omadussõna. Kahjuks on veidra huumorisoonega otsustanud, et inglise keeles peaaegu puuduvad k-tähega algavad omadussõnad, mistõttu pakub keegi pärast pisikest mõttepausi rõõmsalt välja sõna "kinky". Pole ilmselt siinkohal isegi vaja mainida, et järgneva kolme päeva jooksul saab sõnapaar "Kinky Kati" selle kõikmõeldavates türgi-, poola-, saksa-, prantsuse- ja balkanipärastes hääldustes üpriski populaarseks.

* * *

Istanbul

Sissejuhatus

Ma sain juba tükk aega tagasi aru, et minu peas elab ääretult ebaratsionaalne olevus. See olend reageerib tormiliselt fraasidele ning ettepanekutele stiilis "veahind", "jube odav pakkumine" ja ehk veelgi tüüpilisemale "kui läbi Kiievi minna, 8 tundi transiiditsoonis passida ja siis Riiast buss võtta, saame võib-olla selle distantsi 36 tunniga läbitud... okei, pigem 40 tunniga, aga see-eest odavalt". Üht eelpoolnimetatud väljendit või mõnd selle tuletist kuuldes võtab ta minu üle võimust ja siis avastan ma ennast järjekordselt loksumas mingisuguses kolmanda järgu ebamugavas rongis, Ryanairi plekkpurgis, igavlemas kuskil pärapõrgus asuvas odavlennuterminalis ja - üllatuslikult - vahel isegi üpriski mõistlikes transpordivahendites ja viisakates lennujaamades.

Kuna sissejuhatavad postitused on igavad ja keegi neid niikuinii lugeda ei viitsi, siis lühidalt kokku võttes kajastab see blogi minu ja reisikaaslase T teekonda läbi Türgi, Bulgaaria, Gruusia ja Armeenia. Sihtkohtade valiku taga pole mingit sügavamat legendi, sest see toimus sisetunde ajel ning suures osas meetodil "tundub nagu äge koht, kus olla."

Istanbul

Kui ma reisimise juures üldse midagi vihkan, siis on selleks pakkimine. Tavaliselt kaasneb selle piinarikka tegevusega vandumine, hirmunult diivani all varjuvad koduloomad ja hiljaksjäämine. Inimese kohta, kes leiab, et minimalism on kaunis, less is more ja äraantav pagas on raiskamine, veedan ma ebaproportsionaalselt palju aega lennujaamade turvaväravates oma maist varandust kottidest välja ladudes. See asjaolu on enamasti tingitud sellest, et pass ja lennupiletid ununesid järjekordselt kõige alla, kuskile sihtkoha ning ilmastiku jaoks absoluutselt sobimatu jaki ning liigse raskuse käes ägiseva kandekonstruktsiooni vahele. Tavaliselt jõuab just sellel hetkel minuni arusaam, et ilmselt oli neljas kingapaar ja kolm samasugust särki siiski liiast, eriti kuna kohvrilukk ei lähe kinni ja kardetavasti on käsipagasi kaalulimiit ületatud vähemalt viie kiloga. Kuid sellega äpardused ei lõppe. Mind on vist enne igat õhkutõusmist korralikult läbi otsitud, sest pruugib mul kas või  metallidetektori poole hingata, kui juba täidab ootesaali vastik piiksumine. Kunagi Pariisis õnnestus mu vaesel käekotil panna terve seltskond turvatöötajaid närviliselt radioaktiivsuse märgi poole näitama. Ulatusliku läbiotsimise järel naeris turvanaine oma nurruvas inglise keeles kergendatult: "zahaha, juu zdzast reelli laik chocolat?". Tuumarelvade üle piiri vedamisega ma nimelt tõepoolest ei tegelenud, küll aga olin viimasel õhtul kallitele sõpradele kiiruga suveniirideks kümme šokolaaditahvlit kokku ostnud. Ilmselt tekitas nelinurkne fooliumpaberisse mässitud tihe plokk turvameeskonnas teatavaid küsimusi. Olukorrale ei aidanud arvatavasti kaasa ka see, et mingil põhjusel olin ma just sellel päeval otsustanud kanda suurt ruudulist näo- ja kaela ümber mässitud araabia stiilis salli. Õppinud pole ma sellest kõigest muidugi midagi, sest ka järgmisel korral läheb kõik garanteeritult täpselt samamoodi. Seetõttu ei heida reisikaaslane T mulle seekord enam isegi imestunud pilku, kui laupäeva hommikul Tallinna lennujaama turvaväravates süüdlaslikult tema pooltühja kohvrisse oma kingad, kaamera, jaki ja liitrise kilekotitäie erinevaid värvilisi potsikuid ja tuube poetan.

Lend Istanbuli kestab neli tundi. Olles viimased paar lennureisi kogenud Ryanairi konveierteenust, tundub lätlaste AirBaltic peaaegu nagu püüdlik ja armas perefirma. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, kui pankrotis lõunanaabrite au ja uhkus praegusel hetkel on ning milline on lendude ärajäämise tõenäosus, aga ilmselt ei ole mõtet ennast selle informatsiooniga kusagil kilomeetrite kõrgusel Balkani kohal ka traumeerima hakata. Üritan mõttes arvutada, mitu järgnevat korda reisi jooksul veel lätlastega lennata tuleb ja saan vastuseks ainult ühe, kõige viimase. Tunnen, et enam ei saa midagi valesti minna. Selline ülbe mõte ei jää hiljem muidugi karistamata, aga hetkel vajun ma õndsas teadmatuses istekoha 15F kunstnahast pehmusesse, lehitsedes laisalt pardaajakirja.

Riga

Kui ma seda blogi aastal 2010 pidama hakkasin, oli mul siiras usk ja lootus, et edaspidi saavad siia talletatud kõik minu käigud lähemale ja kaugemale, kui neid veel toimuma peaks. Selle lootuse viimase poolega panin ma täppi, sest kolme aastaga on käike kogunenud ootamatult palju, muuhulgas natuke novembrikuist Venemaad, lühikest flirti Aafrikaga, ammuigatsetud kultuurseid või vähemkultuurseid reise Berliini, Amsterdami, Prahasse, sekka Londonit, Itaaliat ja Hispaaniat, rääkimata spontaansetest päevakruiisidest Soome või Rootsi. Lisaks lennujaamadele olen ma edukalt ära eksinud ka rongijaamade, bussijaamade ja metroode kaootilisse rägastikku. Kahjuks aga tuli pärast Kagu-Aasiast naasmist ette miljon ja üks pakilist asjatoimetust ning huvi veebiruumi oma heietamisega risustada kadus märkamatult umbes samasse kohta, kuhu kaovad halastamatu järjekindlusega teised entusiastlikud, aga järjekindlust nõudvad ideed, näiteks mõte alustada kitarriõpinguid, tegeleda lähemalt fotograafia või ratsutamisega... Võib vist öelda, et üks ja ainus kandev hobi ning kirg, mis ei ole aastate jooksul vaibunud ning millele ma jäägitult truuks jäänud olen, on pakkida sobivatesse mõõtmetesse mahtuv käsipagas, haarata kaasa pass ja kuhugi sõita.

Riia

Ma istun päevinäinud Tartu-Valga rongis ja tunnen ennast ülimalt hästi. Seda isegi vaatamata asjaolule, et lisaks ainult paarile unetunnile pole ma söönud ei hommikust ega uimerdanud täiusliku hommiku jaoks kohustuslikult kaks tundi suletekki mässituna Simpsoneid vaadates ja netist laisalt päevauudiseid lugedes televiisori ees. Ma pole isegi joonud oma harjumuspärast pooleliitrist annust eriliselt musta suhkruvaba tõrva, mida mõned mu tuttavad keelduvad kohviks nimetamast. Siiski on päev paljulubav: päike lõõmab, määrdunud rongiaknast sasib kammimata jäänud ning hommikuselt kiiruga võetud dušist veel poolniiskeid juukseid mõnus suvetuul. Mõneti endalegi üllatuseks olen vaksalist ostnud kaks ristsõna, mida juba enne rongi väljumist kirgliku hasardiga lahendama hakkan. Ilmselt suudaks olukorra idüllilisust üle trumbata vaid see, kui ristsõnade asemel oleks kaardipakk, millega taguda mõned partiid turakat või musta notsut. Igatahes paistab minu reisikaaslane T olevat mõnevõrra uimane ja ehkki tunnen, et oleksin valmis ohverdama kas või oma silmapliiatsi, et ka tema saaks juurelda selle üle, milline jõgi Siberis on kuuetäheline ja sisaldab lõpus tähekombinatsiooni -ka, näib, et minu entusiasmi ta ei jaga. Kergelt pahura ja igavleva olekuga käib ta aeg-ajalt tamburis "salajastel" suitsupausidel, mille peale nina kirtsutan ja pean mõttes karmi epistli trahvidest ning kaasreisijate austamisest, aga ilmselt on minu ootamatult vaenulikes mõtetes omajagu olulisel kohal ka asjaolu, et vahepeal on mul õnnestunud kael ära magada.

Nelja tunni pärast astume maha Riia raudteejaama põrgukuumuses. Teksad kleepuvad jalgade külge ja tablool paiknev termomeeter teavitab reisijaid rõõmsalt 31-kraadisest leitsakust. Ilmselt on õigus nendel, kes ütlevad, et saamaks teada, kellega tuttava näol tegemist on, tuleb temaga reisile minna või koos maja ehitada. Ausalt öeldes pole ei mina ega T kunagi silma paistnud eriliselt tungiva soovi või andega midagi ehitada ja parandada, mida tõestab näiteks see, et olles hiljuti minu köögilaest õnnetult rippuva juhtmerägastiku otsa kaks tundi edutult trahvot kinnitada üritanud, jõudsime me ühise arusaamani, et iseenesest on laest rippuv juhtmepundar üpriski originaalne sisekujunduslahendus ja üleüldse on üha tõusva elektrihinna juures mõistlik kärpida kulutusi tarbetule köögivalgustusele. Küll aga oleme viimase nelja aasta jooksul T-ga sattunud kõige erinevamatesse paikadesse ning leidnud tuhandeid kilomeetreid kodust eemal lahendusi pealtnäha ületamatutele probleemidele. Seetõttu ei olegi eriti üllatav, et T kannatab põrgukuumuses stoilise rahuga ära selle, et siinkirjutaja põikpäiselt esimesse ettejuhtuvasse suunda jalutama hakkab, vahepeal rõõmsalt kuulutades: "Vanalinn see ei ole, aga vaata kui tore laat. Vot siia tuleme pärast, võtame suhkruvatti, proovime saldejumsi, mis õige lätiskäik see on, kui kohalikku kalja ei proovi?" Kuna esialgne eesmärk oli siiski leida koht tuttavas vanalinnas, kus päeva esimene eine ja mõnikümmend liitrit vett tarbida, siis suudab T lõpuks osava suunamisega meid õigesse kohta juhatada, saatjaks minu kahtlused ja skeptilisus, mille, tõsi küll, varjulisse vanalinna välikohvikusse istumine ja külm jook sekundipealt ununema panevad.

Tegelikult pole mulle Riia kunagi meeldinud. Võib-olla sellepärast, et veidral moel jääb minu ainuke varasem suvine mälestus lõunanaabrite pealinnast umbes 9ndasse klassi, kus kooliekskursioonil Palangasse peatus buss korra Riia kesklinnas, lastes karja 15aastaseid marakratte maha McDonaldsi ees. Erilist vaimustust arhitektuurist, inimestest, õhkkonnast või millestki seletamatust, mis mõne linna meeldivaks ning mille puudumine, jällegi, mõne paiga eemaletõukavaks muudab, mulle sellest reisist ei kinnistunud. Talviti olen ma lõunanaabritele külla sattunud märksa tihedamini, kuid alati on külaskäiguga kaasnenud jamad, mis võivad - aga ei pruugi piirduda - lennujaama mittesaamise, sealt mitte ärasaamise, lörtsi, vastikute haisvate kangialuste, veidrate lennujaamamaksude, bussijaamas omaette pomisevate eluheidikute, räpasuse, lokkava sillaaluse piraatkaubaäri ja eriliselt halbade tseburekkidega. Praegu aga laiub see veetlev linn päiksesäras minu ees, täis parke ja alleesid, suuri kaubanduskeskusi, külmi jooke...