Istanbul

Sissejuhatus

Ma sain juba tükk aega tagasi aru, et minu peas elab ääretult ebaratsionaalne olevus. See olend reageerib tormiliselt fraasidele ning ettepanekutele stiilis "veahind", "jube odav pakkumine" ja ehk veelgi tüüpilisemale "kui läbi Kiievi minna, 8 tundi transiiditsoonis passida ja siis Riiast buss võtta, saame võib-olla selle distantsi 36 tunniga läbitud... okei, pigem 40 tunniga, aga see-eest odavalt". Üht eelpoolnimetatud väljendit või mõnd selle tuletist kuuldes võtab ta minu üle võimust ja siis avastan ma ennast järjekordselt loksumas mingisuguses kolmanda järgu ebamugavas rongis, Ryanairi plekkpurgis, igavlemas kuskil pärapõrgus asuvas odavlennuterminalis ja - üllatuslikult - vahel isegi üpriski mõistlikes transpordivahendites ja viisakates lennujaamades.

Kuna sissejuhatavad postitused on igavad ja keegi neid niikuinii lugeda ei viitsi, siis lühidalt kokku võttes kajastab see blogi minu ja reisikaaslase T teekonda läbi Türgi, Bulgaaria, Gruusia ja Armeenia. Sihtkohtade valiku taga pole mingit sügavamat legendi, sest see toimus sisetunde ajel ning suures osas meetodil "tundub nagu äge koht, kus olla."

Istanbul

Kui ma reisimise juures üldse midagi vihkan, siis on selleks pakkimine. Tavaliselt kaasneb selle piinarikka tegevusega vandumine, hirmunult diivani all varjuvad koduloomad ja hiljaksjäämine. Inimese kohta, kes leiab, et minimalism on kaunis, less is more ja äraantav pagas on raiskamine, veedan ma ebaproportsionaalselt palju aega lennujaamade turvaväravates oma maist varandust kottidest välja ladudes. See asjaolu on enamasti tingitud sellest, et pass ja lennupiletid ununesid järjekordselt kõige alla, kuskile sihtkoha ning ilmastiku jaoks absoluutselt sobimatu jaki ning liigse raskuse käes ägiseva kandekonstruktsiooni vahele. Tavaliselt jõuab just sellel hetkel minuni arusaam, et ilmselt oli neljas kingapaar ja kolm samasugust särki siiski liiast, eriti kuna kohvrilukk ei lähe kinni ja kardetavasti on käsipagasi kaalulimiit ületatud vähemalt viie kiloga. Kuid sellega äpardused ei lõppe. Mind on vist enne igat õhkutõusmist korralikult läbi otsitud, sest pruugib mul kas või  metallidetektori poole hingata, kui juba täidab ootesaali vastik piiksumine. Kunagi Pariisis õnnestus mu vaesel käekotil panna terve seltskond turvatöötajaid närviliselt radioaktiivsuse märgi poole näitama. Ulatusliku läbiotsimise järel naeris turvanaine oma nurruvas inglise keeles kergendatult: "zahaha, juu zdzast reelli laik chocolat?". Tuumarelvade üle piiri vedamisega ma nimelt tõepoolest ei tegelenud, küll aga olin viimasel õhtul kallitele sõpradele kiiruga suveniirideks kümme šokolaaditahvlit kokku ostnud. Ilmselt tekitas nelinurkne fooliumpaberisse mässitud tihe plokk turvameeskonnas teatavaid küsimusi. Olukorrale ei aidanud arvatavasti kaasa ka see, et mingil põhjusel olin ma just sellel päeval otsustanud kanda suurt ruudulist näo- ja kaela ümber mässitud araabia stiilis salli. Õppinud pole ma sellest kõigest muidugi midagi, sest ka järgmisel korral läheb kõik garanteeritult täpselt samamoodi. Seetõttu ei heida reisikaaslane T mulle seekord enam isegi imestunud pilku, kui laupäeva hommikul Tallinna lennujaama turvaväravates süüdlaslikult tema pooltühja kohvrisse oma kingad, kaamera, jaki ja liitrise kilekotitäie erinevaid värvilisi potsikuid ja tuube poetan.

Lend Istanbuli kestab neli tundi. Olles viimased paar lennureisi kogenud Ryanairi konveierteenust, tundub lätlaste AirBaltic peaaegu nagu püüdlik ja armas perefirma. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, kui pankrotis lõunanaabrite au ja uhkus praegusel hetkel on ning milline on lendude ärajäämise tõenäosus, aga ilmselt ei ole mõtet ennast selle informatsiooniga kusagil kilomeetrite kõrgusel Balkani kohal ka traumeerima hakata. Üritan mõttes arvutada, mitu järgnevat korda reisi jooksul veel lätlastega lennata tuleb ja saan vastuseks ainult ühe, kõige viimase. Tunnen, et enam ei saa midagi valesti minna. Selline ülbe mõte ei jää hiljem muidugi karistamata, aga hetkel vajun ma õndsas teadmatuses istekoha 15F kunstnahast pehmusesse, lehitsedes laisalt pardaajakirja.