Thursday, March 24, 2016

Latvia-Norway-Southern Poland aka "The leftover pizza is in the Louis Vuitton bag."

Kui ma peaksin üles loetlema kõik korrad, kui ma olen seda veidrat reisiblogi jätkata, taaselustada või taas-taaselustada üritanud, siis ei piisaks isegi kõikidest mu sõrmedest ega varvastest, seega ei ole mul ilmselt mõtet seekord endale isegi vastavaid illusioone luua. Tegelikult ei ole ma isegi kindel, kas ma reaalselt selle postituse avaldamiseni jõuan - ja ajalugu annab ülekaalukalt alust selles kahelda - aga kuna üritamine pidi juba pool võitu olema, siis here I go again.

* * *

Mulle ei ole kunagi õigel ajal pähe tulnud, et on võimalik normaalselt reisida. Niimoodi, et pakid eelmisel õhtul oma kohvrid, võib-olla isegi magad natuke ja astud hommikul hoolikalt läbimõeldud, broneeritud ja planeeritud teekonnale, taskus turvaline reisikindlustuse poliis, väljaprinditud lennupiletid ning soovituslikult ka eksisteeriv majutusasutuse broneering kogu reisi ajaks. Seetõttu ei ole ilmselt erilist põhjust imestada, et hommikusele Tartu-Riia lennujaamabussile jõuan ma viimasel minutil, tundigi magamata ja kohvritäie suvaliselt kokku kuhjatud - ja nagu hiljem selgub - absoluutselt ebapraktiliste riiete ja jalanõudega. Minu reisikaaslane L. on veelgi rohkem väsinud - et mitte öelda maani täis - kui mina, ja asjaolu, et mul õnnestus ta pool tundi enne bussi väljumist oma diivanilt üles saada ning endaga koos uksest välja tirida, tundub varahommikuses lumises bussijaamas nagu keskmisest suuremat sorti töövõit.

Kuna jumal pidavat üldjuhul lolle ja joodikuid hoidma, siis õnnestub meil L.-iga pärast eneseületamisi, õnnelike juhuste kokkulangemist ja muidugi ka kohustuslikku liiga kallist praadi Riia lennujaama TGI Friday'sis siiski Riia-Trondheimi lennukile jõuda. Iseenesest on valitud lennumarsruut pehmelt öeldes jabur, sest tegelikult on meie lõppsihtkohaks väike linnake Poola-Slovakkia piiril, mille nime meelde jätmine, veel vähem hääldamine meile reisi lõpuni liiga raskeks katsumuseks osutub. Vaatamata sellele on ammu ilmne, et minu puhul lendab igasugune ratsionaalsus aknast välja täpselt sellel hetkel, kui ma skyscanner.net-i või mõne analoogse lehe avan. Terve mõistus asendub vaimustunud hüüatustega stiilis: "kuule, kui me läbi Norra Poolasse lendame, tuleb see ainult mõned eurod kallim ja võtab ainult ööpäeva rohkem...". Kuna ei mina ega L. polnud kunagi varem Norras käinud ja Trondheim tundus isegi Norra mõistes kõige suvalisem koht, kus üks pime detsembrilõpuöö veeta, siis ei ole vist isegi vaja mainida, et otsus sai vormistatud ja piletid broneeritud umbes 10 minutiga.

Tegelikult on mind Skandinaavia alati tõmmanud. Kuskil hästi-hästi sügaval mu hinges elab mingi seletamatu olend, mis ärkab iga kord, kui ma mõtlen Põhja-Skandinaaviast ja selle kõrgest taevast ja sellest, et teiselpool polaarjoont on polaarööd ja päevad ja maastik ja metsad ja järved ja virmalised ja tühjus. Ma armastan Skandinaavia disaini, arhitektuuri, Stockholmi effortless-ubercooli. Ainuüksi sõnaühend "arctic blueberry" on piisav, et panna mind Lumene uut huuleläiget ostma. Ja iga kord, kui ma järjekordsel Rootsi kruiisil olen, ärkab see miski taas, aga mitte kunagi ei õnnestu tal vaatamata väga meeldivalt veedetud päevale Stockholmi vanalinnas seda tabamatut Skandinaaviat päriselt kätte saada. Soome kogu oma laheduses ja mugavuses on vaid mõned korrad ligilähedale jõudnud - ma mäletan siiani ühte paariaastatagust südasuvist kesköist paadisilda ühel tundmatul Soome järvel, kus päike ei paistnudki loojuvat. Seetõttu on võimalik ehk mõista, et nimetu olend nurrub rahulolevalt, kui piloot teatab, et maandume 20 minuti pärast Trondheimis.

Kuna tegemist on aasta kõige pimedama nädalaga, ei õnnestu meil Norras viibitud 16 tunni jooksul kordagi päevavalgust näha ja tegelikult ei ole selles ebapraktilises vahepõikes üleüldse midagi glamuurset. Tihe detsembrikuine uduvihm ei tekita esialgu peale külmatunde erilisi emotsioone ja ehkki ilus, ei erine jõulutuledes kesklinn märkimisväärselt ühestki teisest Euroopa linnast. Norra hindade üle vingumine on liiga igav klišee, et selle peale aega raisata, kuigi jõudes pärast kaks tundi kestnud uisutamist - sest kõndimiseks sellist edasiliikumist enam kutsuda ei saa - kohta, mida visittrondheim.com kutsub hellitavalt üheks kõige hipsterimaks ja lahedamaks kohaks, kus mõistliku tasu eest paar õlut võtta... ja avastades, et kohas viibivate isikute keskmine vanus jääb kuskile 60 kanti ja ruumid näevad välja nagu Tädi Anni kohvik kultussarjast "Õnne 13, soovime L.-ga õlle eest 8 eurot makstes küll rohkem kui natukene nutta. Kuna aga alternatiiviks on läbimärgade saabastega sama pikk tagasiuisutamine kontidest läbi puhuva jäise tuule käes ning ei mina ega L. ei soovi seda katsumust lähima poole tunni jooksul enam uuesti ette võtta, siis neelame oma pisarad alla ja joome pikkamisi, hästi aeglaste lonksudega, oma kaheksaeuroseid jooke.

Siiski on Trondheimis miski, millele me oleme päris lähedale jõudnud. Umbes pool kilomeetrit baarist on fjord. Pärast pooleliitrist õlut ja arusaamist, et iseenesest pole tegelikult enam vahet, kas me oleme paljajalu või saabastes, sest jalad on niikuinii nii läbimärjad, uisutame vee äärde. Tuul peksab laineid täiesti armutult vastu kaldaäärt ja kaugel sähvivad rohelised virmalised. Sellel hetkel saan aru, et mitte ainult pidi tõepoolest Norrasse tulema, vaid absoluutselt vältimatult peab Norrasse uuesti tulema. Isegi pimedas on näha kaugel kõrguvat mäge ja esimest korda elus tunnen ma, et see on see Skandinaavia, mida ma näha ja tunda tahan.

Tegelikult on Trondheim võrratult ilus. Kui piltide järgi otsustada, siis eriti valgel ajal. Kõnnime L.-ga tunde mööda inimtühju tuuliseid sildu ja viadukte, kuni jõuame tagasi rohkem rahvarohkesse kesklinna.

* * *

Ka Trondheim-Krakow lennul ei õnnestu mul Norwegiani paljukiidetud wifit proovida, sest kaotan üleväsimusest teadvuse kohe, kui lennuk maast tõuseb ja ärkan alles siis, kui piloot annab teada, et kohe maandume Krakowis. Kuna ma olen Poolas üpriski palju käinud, siis on esimesed muljed nii tuttavlikud, et ei talletu eriliste mälestustena.

Lennujaamas selgub, et ka ülejäänud LC H. delegatsiooni liikmed, kelle lend saabub mõned minutid pärast meie oma, pole suutnud käsipagasis kaasa vedada International Nighti jaoks hädavajalikke jooke ja sööke oma maa tutvustamiseks. See probleem saab lahendatud kohalikus supermarketis, kus ostame Poola viina, kohvilikööri, biskviiti ja Nutellat ning plaanime valmistada ülimalt saksapärase Nutellakoogi, pakkudes kõrvale saksapäraseid shotte nimega "White Russian" (viimase seos Saksamaaga jääb mulle lõpuni selgusetuks).

Vastupidiselt igasugustele ootustele ja tänu siinkirjutaja viimase hetke geniaalsele mõttele lõigata koogi peale kaunistuseks üks banaan, näeb kook pealtnäha üpriski isuäratav välja ja kaob kandikult võrdlemisi kiiresti. Tegelikult on meil muidugi natuke piinlik, nähes, et Prantsuse delegatsioon on kaasa vedanud umbes kümme liitrit veini, Rootsi pakub kuuma hõõgveini ja poolakad on varunud umbes 10 liitrit viina ning valmistanud umbes viis kilo kohalikke toite. Hetkel, kui otsustan lõpuks ka ise meie suurepärast meistriteost maitsta, tabab mind arusaam, et nähtavasti on võimalik ka ainult purgitäiest Nutellast, biskviidist ja banaanist koosnev kook täiesti metsa keerata, sest mingil põhjusel on pehme biskviit muutunud kuivikutaoliseks ja esimest korda elus maitseb Nutella mingil põhjusel halvasti. Otsustan reeturlikult, et kuna Hamburgiga ei seo mind õigupoolest miski peale formaalsuste ja kaon sujuvalt Rootsi-Prantsuse ühislaua juurde, kus pakutakse Rieslingut, juustu, salaamit ja hõõgveini.

Suurem osa jäämurdmis- ja tutvumismängudest on liiga ülerahvastatud ja awkwardid, et neis osaleda või vähemalt neid siinkohal korrata, aga nimede kordamise mängus peame kõik ütlema oma nime ja sama tähega algava omadussõna. Kahjuks on veidra huumorisoonega otsustanud, et inglise keeles peaaegu puuduvad k-tähega algavad omadussõnad, mistõttu pakub keegi pärast pisikest mõttepausi rõõmsalt välja sõna "kinky". Pole ilmselt siinkohal isegi vaja mainida, et järgneva kolme päeva jooksul saab sõnapaar "Kinky Kati" selle kõikmõeldavates türgi-, poola-, saksa-, prantsuse- ja balkanipärastes hääldustes üpriski populaarseks.

* * *


No comments:

Post a Comment