Riga

Kui ma seda blogi aastal 2010 pidama hakkasin, oli mul siiras usk ja lootus, et edaspidi saavad siia talletatud kõik minu käigud lähemale ja kaugemale, kui neid veel toimuma peaks. Selle lootuse viimase poolega panin ma täppi, sest kolme aastaga on käike kogunenud ootamatult palju, muuhulgas natuke novembrikuist Venemaad, lühikest flirti Aafrikaga, ammuigatsetud kultuurseid või vähemkultuurseid reise Berliini, Amsterdami, Prahasse, sekka Londonit, Itaaliat ja Hispaaniat, rääkimata spontaansetest päevakruiisidest Soome või Rootsi. Lisaks lennujaamadele olen ma edukalt ära eksinud ka rongijaamade, bussijaamade ja metroode kaootilisse rägastikku. Kahjuks aga tuli pärast Kagu-Aasiast naasmist ette miljon ja üks pakilist asjatoimetust ning huvi veebiruumi oma heietamisega risustada kadus märkamatult umbes samasse kohta, kuhu kaovad halastamatu järjekindlusega teised entusiastlikud, aga järjekindlust nõudvad ideed, näiteks mõte alustada kitarriõpinguid, tegeleda lähemalt fotograafia või ratsutamisega... Võib vist öelda, et üks ja ainus kandev hobi ning kirg, mis ei ole aastate jooksul vaibunud ning millele ma jäägitult truuks jäänud olen, on pakkida sobivatesse mõõtmetesse mahtuv käsipagas, haarata kaasa pass ja kuhugi sõita.

Riia

Ma istun päevinäinud Tartu-Valga rongis ja tunnen ennast ülimalt hästi. Seda isegi vaatamata asjaolule, et lisaks ainult paarile unetunnile pole ma söönud ei hommikust ega uimerdanud täiusliku hommiku jaoks kohustuslikult kaks tundi suletekki mässituna Simpsoneid vaadates ja netist laisalt päevauudiseid lugedes televiisori ees. Ma pole isegi joonud oma harjumuspärast pooleliitrist annust eriliselt musta suhkruvaba tõrva, mida mõned mu tuttavad keelduvad kohviks nimetamast. Siiski on päev paljulubav: päike lõõmab, määrdunud rongiaknast sasib kammimata jäänud ning hommikuselt kiiruga võetud dušist veel poolniiskeid juukseid mõnus suvetuul. Mõneti endalegi üllatuseks olen vaksalist ostnud kaks ristsõna, mida juba enne rongi väljumist kirgliku hasardiga lahendama hakkan. Ilmselt suudaks olukorra idüllilisust üle trumbata vaid see, kui ristsõnade asemel oleks kaardipakk, millega taguda mõned partiid turakat või musta notsut. Igatahes paistab minu reisikaaslane T olevat mõnevõrra uimane ja ehkki tunnen, et oleksin valmis ohverdama kas või oma silmapliiatsi, et ka tema saaks juurelda selle üle, milline jõgi Siberis on kuuetäheline ja sisaldab lõpus tähekombinatsiooni -ka, näib, et minu entusiasmi ta ei jaga. Kergelt pahura ja igavleva olekuga käib ta aeg-ajalt tamburis "salajastel" suitsupausidel, mille peale nina kirtsutan ja pean mõttes karmi epistli trahvidest ning kaasreisijate austamisest, aga ilmselt on minu ootamatult vaenulikes mõtetes omajagu olulisel kohal ka asjaolu, et vahepeal on mul õnnestunud kael ära magada.

Nelja tunni pärast astume maha Riia raudteejaama põrgukuumuses. Teksad kleepuvad jalgade külge ja tablool paiknev termomeeter teavitab reisijaid rõõmsalt 31-kraadisest leitsakust. Ilmselt on õigus nendel, kes ütlevad, et saamaks teada, kellega tuttava näol tegemist on, tuleb temaga reisile minna või koos maja ehitada. Ausalt öeldes pole ei mina ega T kunagi silma paistnud eriliselt tungiva soovi või andega midagi ehitada ja parandada, mida tõestab näiteks see, et olles hiljuti minu köögilaest õnnetult rippuva juhtmerägastiku otsa kaks tundi edutult trahvot kinnitada üritanud, jõudsime me ühise arusaamani, et iseenesest on laest rippuv juhtmepundar üpriski originaalne sisekujunduslahendus ja üleüldse on üha tõusva elektrihinna juures mõistlik kärpida kulutusi tarbetule köögivalgustusele. Küll aga oleme viimase nelja aasta jooksul T-ga sattunud kõige erinevamatesse paikadesse ning leidnud tuhandeid kilomeetreid kodust eemal lahendusi pealtnäha ületamatutele probleemidele. Seetõttu ei olegi eriti üllatav, et T kannatab põrgukuumuses stoilise rahuga ära selle, et siinkirjutaja põikpäiselt esimesse ettejuhtuvasse suunda jalutama hakkab, vahepeal rõõmsalt kuulutades: "Vanalinn see ei ole, aga vaata kui tore laat. Vot siia tuleme pärast, võtame suhkruvatti, proovime saldejumsi, mis õige lätiskäik see on, kui kohalikku kalja ei proovi?" Kuna esialgne eesmärk oli siiski leida koht tuttavas vanalinnas, kus päeva esimene eine ja mõnikümmend liitrit vett tarbida, siis suudab T lõpuks osava suunamisega meid õigesse kohta juhatada, saatjaks minu kahtlused ja skeptilisus, mille, tõsi küll, varjulisse vanalinna välikohvikusse istumine ja külm jook sekundipealt ununema panevad.

Tegelikult pole mulle Riia kunagi meeldinud. Võib-olla sellepärast, et veidral moel jääb minu ainuke varasem suvine mälestus lõunanaabrite pealinnast umbes 9ndasse klassi, kus kooliekskursioonil Palangasse peatus buss korra Riia kesklinnas, lastes karja 15aastaseid marakratte maha McDonaldsi ees. Erilist vaimustust arhitektuurist, inimestest, õhkkonnast või millestki seletamatust, mis mõne linna meeldivaks ning mille puudumine, jällegi, mõne paiga eemaletõukavaks muudab, mulle sellest reisist ei kinnistunud. Talviti olen ma lõunanaabritele külla sattunud märksa tihedamini, kuid alati on külaskäiguga kaasnenud jamad, mis võivad - aga ei pruugi piirduda - lennujaama mittesaamise, sealt mitte ärasaamise, lörtsi, vastikute haisvate kangialuste, veidrate lennujaamamaksude, bussijaamas omaette pomisevate eluheidikute, räpasuse, lokkava sillaaluse piraatkaubaäri ja eriliselt halbade tseburekkidega. Praegu aga laiub see veetlev linn päiksesäras minu ees, täis parke ja alleesid, suuri kaubanduskeskusi, külmi jooke...